Visuaalsed õppeprotsessi meetodid ja vahendid

Õppija ja haridus- ning kvalifikatsiooni- ning tööturualal toimivate subjektide vaheline info liikumine (andmevahetus) toimub liideste kaudu.

1.1      Traditsioonilised õppemeetodid

Kui räägitakse õppimisest ja õpetamisest, siis peab vaatlema vanu ajaloolisi mudeleid tänapäevases kontekstis. Vastasseis õppimise ja õpetamise on olnud aegade algusest ja see kandub ka tänapäevaste õppevahendite ja meetodite juurde välja. Õppimine on aktiivne protsess, kus saame rääkida ka õppetegevustest mida teostavad õppejõud. Õppimine toimub teatud tingimustes, mis on spetsiaalselt projekteeritud, et parandada õppimistulemust. Selles peatükis keskendun ma viiele erinevale ajaloolisele arvamuseleõpikeskkondadest mis toetuvad biheiviorismile, kognitivismile, konstruktivismile, sotsiaalsele õppimisele ja humanismi kahele edasiarendusele (Joonis 1.1), et leida sobivaid teadmiste edastamise ja omandadamise meetodeid tehnikaüliõpilastele.

Joonis 1.1Erinevate õppimis- ja õpetamisteooriate kestus

1.1.1    Biheiviorism

Biheivioristid näevad õppimise põhilise lättena inimese ja teiste kõrgemate organismide kaasasündinud võimet vältida kogemuslikul baasil sündmusi, mis toovad kaasa ebameeldivusi või kannatusi. See alateadvuslik motiiv kujundab inimestel mitmesuguseid käitumisharjumusi ja automaatseid reageeringuid keskkonna märguannetele. Biheivioristide arvates on kogu inimkäitumine seletatav õige reageerimisega keskkonna märguannetele. Mõtlemise osa peavad biheivioristid õppimise juures teisejärguliseks [14].

Biheiviorism käsitleb iseenesest ainult mõõdetavaid ja jälgitavaid andmeid ja välistab induktiivset mõtlemist, emotsioone ja arvestamist vaimsete kogemuste ning tegevustega ja ei ole huvitatud seosest teadvuse tunnetuslike protsessidega. J. B Watsoni ja B. F. Skinneri biheiviorismiteooria järgi sobib teaduslikeks uuringuteks vaid füüsiline käitumine. Teadvust sisuliselt ei eksisteeri – biheivoristi jaoks on see „must kast“ [15]. Teadvust mõistetakse kui “musta kasti”, mis saab teatud sisendeid (“stiimulid”) ja reageerib ettemääratud viisil. Biheivioristliku mõtlemise keskpunktiks on õppimine vastandina õppija. Teoreetiline ja didaktiline probleem on uurida asjakohaseid stiimuleid ja jõustada õige käitumine kasutades adekvaatset tagasisidet. Tagasiside saamiseks kasutatakse ka füüsilist karistamist. Selline meetod on sarnane tehniliste süsteemide automaatjuhtimise teoorias ja tehisintellekti valdkonnas kasutatavate õppimise mudelitega.

Anti Kidron on toonud välja, et biheiviorismi üks tuntumaid märksõnu on õppetehnoloogia, mis hõlmab nelja põhiküsimust [16]: 

  1. Kuidas kutsuda õpetamisel esile soovitavaid muutusi inimkäitumises? 
  2. Kuidas ennustada õpikäitumist? 
  3. Kuidas seada õppimisel võimalikult selged ja täpsed eesmärgid? 
  4. Mil viisil õpieesmärkide kontrolli kaudu õppeprotsessi suunata? 

Thorndike täpsustab “The law of exercises”, et õppeprotsessis toimivad sisendid ja väljundite väärtused tugevnevad sõltuvalt nende protsesside teostamise sagedusest (kordamine). Biheivioristlik õppe terminoloogia kohaselt tähendab kas väärtused on kinnistunud sõltub sellest, kui sageli seda kasutatakse. Samuti väidab Thorndike oma töös “Law of effects”, et vastused, mis on ette valmistatud vahetult enne positiivset emotsiooni talletuvad paremini kui vastused, mis on valmistatud ette vahetult enne negatiivset emotsiooni.

Graafiline skeem näitab biheivioristliku mudeli järgi õppimist (Joonis 1.2):

  • Sin (t)   –           tähistab sisendsignaali
  • f(t)       –           väline tagasiside
  • Sout (t) –           tähistab väljundit
  • z (t)      –           ei ole otseselt jälgitavad sündmused, nn häiringud 

Joonis 1.2 Biheivoristli õppimise mudel

Skinner [17] märgitakse, et õppeprotsess tuleb jagada suureks hulgaks väikesteks sammudeks ja tugevdama peab tingimust iga sammu lõpus olevat saavutust. “Skinner teatas ka, et õppides väikeste sammudega, vigade hulk õppeprotsessis väheneb”. Kuigi, siin tekkib küsimus, kas on mõtet vigu õppimisel vältida. Siis ei õpi midagi uut kui ei julge vigu teha.

Skinner kirjutas artiklis “Teaching machines” [18], et mehaanilised seadmed, mille eesmärgiks on esitada õppematerjale õpilastele omases tempos tugevdavad õigete teadmiste salvestamist. Üliõpilased saavad reageerida nõuetekohaselt sellise materjali omandamisel. Ta kutsus üles programmeeritud juhendamisele (kasutades kasutatud masinõpetamist või töövihikuid). Selline programm-õpetamine on eritüüpi “interaktiivne koolitus”. 

Skinner kirjeldatud õpetamise masin toimib järgmiselt:

Olulisi tunnuseid seadmele on järgmised: näitab õiget vastust kohe. Manipuleerimis kasutajaliides hoiab ja võimaldab õpilasel kasutada seda sobival ajal, iga päev, kus varasemaid tulemusi on võimalik kontrollida ja ka kustutada.

Seade esitab hoolikalt kavandatud materjale, kõige tõhusam on kui tänase probleemi vastus sõltub eelmise probleemi lahendamise tulemusest. Ette on nähtud keerulised kohad, mis võivad õppija peas tekitada uue probleemi.

Skinner teooria järgi kavandatavad muudatused vabastavad õpetaja igapäevasest rutiinist, et ta saaks täita rohkem olulisi ülesandeid õppedidaktilise tegevuse parendamiseks. Mehhaniseeritud õpet tuleks integreerida kõikides koolides kui täiendusõpet.

Biheiviorismi meetodid on kasutamiseks sobilikud kui on:

  • lihtne teoreetiline õpe (näiteks: sõnavara ja terminoloogia õppimine, matemaatiliste valemite selgitamine õppeprotsessis)
  • lihtne praktiline õpe psühhomotoorsete võimete arendamiseks (näiteks: keevitus ja lukksepatööd).

Kui me vaatleme Skinneri õpetamise masina teooriat biheivioristlikus lähenemises saame ette kirjutada järgmisi nõudeid: 

  1. Õppematerjali sisu tuleb jagada väikesteks osadeks (õppimise ühikuteks). Range navigeerimine läbi nende osade.
  2. Õpilastele tuleb öelda, milline peab olema õppimise lõpp-tulemus. Teades eesmärki saavad õpilased seada ootusi ja hinnata, kas nad saavutasid loodetud tulemuse või mitte. 
  3. Õpilasi tuleb testida. Testimise teel saab kindlaks määrata, kas õpilane on saavutanud õppimise lõpp-tulemuse või mitte. 
  4. Õppematerjalid peavad olema sobivalt järjestatud, nii et need soodustaksid õppimist. 
  5. Õpilastele peab andma tagasisidet, nii et nad saaksid jälgida, kuidas neil läheb ning teha vajadusel korrigeerivaid tegevusi. 

Et suurendada või vähemalt säilitada üliõpilaste motivatsiooni saab kasutada lisaks mitmeid meetmeid:

  • Sisu multimeediat, interaktiivsust ja huumorit õppematerjalile, nii et see on lõbus.
  • Lisada taustale raamatukogud, nii et õpilased ei piirduks ainult esitatud materjalidega mida nad peavad läbima, kuid saab ka uurida muid materjale, mis ei jää otse konteksti ega oleks vastuolus biheivioristliku teooriaga, sest muud teooriad hajutavad kasutaja mõtteid otsese õppimise teelt [19]. 

Skinner märgib ta näeb oma õpetamismasinat ainult vahendina, mida tuleks kasutada õpetaja käe ja mõtte pikenduseks. Seega üks võimalik viis parandada õppimise motivatsiooni on ühendada biheivioristlik õpe koos õpetaja poolt juhitud õppimisteoorial põhineva meetodiga (vt. Kognitiivsed ja konstruktiivsed õppemeetodid). Seda lähenemist nimetatakse sageli “kombineeritud õppeks” (Blended Learning).

1.1.2    Kognitiivsed õppimisteooriad.

Tunnetus sisaldab kõiki teadvuse protsesse, mis haaravad selliseid teemasid nagu taju, emotsioonid ja mälestused.

Kognitiivse psühholoogia esindajad näevad õppimise allikana inimese sisemist aktiivsust, mis väljendub huvi tundmisena ümbritseva maailma vastu. Enamiku kognitiivsete õppimisteooriate teoreetiliseks lähtealuseks on J. Piaget’ tunnetusprotsessi üldmudel, kus õppimist käsitletakse uue teadmise integreerimisena eelnevate kogemustega [14].

See inimkognitsiooni ja informatsiooni töötlemise mudel, imiteerib paljuski arvuti tööd. Seda fakti on tunnustanud ja aktsepteerinud enamik kognitiivse psühholoogia esindajaid [20]. Vastavalt sellele mudelile toimub meie meeltest pärineva teabe töötlemine kindlate operatsioonide järgnevuse või ahelana. Olulisteks vahenditeks informatsiooni töötlemise ahelas on tähelepanumehhanism, sensoorne register, lühiajaline mälu ja pikaajaline mälu [21].

Kognitiivsus rõhutab teadvuse sisemisi teoreetilisi protsesse mille teostamisel inimese aju proovib teaduslikult eristada ja kasutusele võtta seost iga kirjeldatud funktsiooni vahel (Joonis 1.3). 

Joonisel 1.3 tähised kirjeldavad:

  • Sin (t)   – tähistab sisendsignaali
  • F (t)      – väline tagasiside
  • Sout (t) – tähistab väljundit
  • z (t)      – ei ole otseselt jälgitavad sündmused nn häirivad muutujad

Joonis 1.3 Õppuri kognitiivse õppimise mudel

Siin viidatakse ka aju enda info töötlemise ja muundamise võimekusele. Individuaalsed erinevused on vähem olulised kui Biheiviorismi mudelis.

Kognitivistlike (tunnetuslike) probleemide lahendamine on peamine viis õppida kasutades õigeid meetodeid ja protseduure võime saavutada ühe või mitu õiget lahendust. On täiesti võimalik, et mitte ainult üks tee viib optimaalse tulemuseni.

Kognitiivsed teooriad rõhutavad õppijate abistamist teadmiste rakendamisel ja seoste loomisel mälus.

Nõuded abistavatele juhenditele:

Head juhendid peavad arvestama õpilase olemasolevaid vaimseid võimeid. Õpetajad peaksid korraldama õppeprotsessi nii, et õppijad suudavad siduda uut infot juba olemasolevate teadmistega.

Olulisemaid ülesandeid õpetajale on järgmised:

  • mõista, et inimesed toovad esile erinevaid õppimise kogemusi erinevates õppeolukordades, mis võib mõjutada õpitulemusi;
  • määrata kindlaks kõige tõhusam viis (meetod, metoodika), kuidas korraldada ja struktureerida uut informatsiooni ning haarata kaasa õppija varem omandatud teadmisi, oskusi ja kogemusi;
  • korraldada praktikat ja saada sellest tagasisidet nii, et uus info oleks aktiivne ning tõhusalt assimileerunud ja mahuks õppija kognitiivsesse struktuuri.

E-õppe õppeprotsessis on vajalik, et rõhk oleks asetatud aktiivsele osalemisele milles oleks saavutatud õppija enesekontroll ja metakognitiivne treening. Metakognitiivsus tähendab siin mõtteprotsessist mõtlemist kasutades metaandmeid [22]kirjeldab, et “metakognitsioon” viitab õppija oma personaalsete kognitiivsete protsesside mõistmisele (nn kõrvalt-jälgimisele). Selle meetodi kohaselt e-õppe süsteem peaks toetama järgmisi ülesandeid, mille teostamine aitab õpilasel efektiivsemalt õppida [22]:

  • planeerimine – õpilane peaks saama ise planeerida oma õppeprotsessi (näiteks: kuidas omandada informatsiooni, pakkudes e-keskkonnas kasutamiseks kalendri või mõne muu lihtsa planeerimisvahendi nagu näiteks õppeülesannete ja verstapostid nimekirjad);
  • süstemaatiline järelevalve – õppe edukuse määramiseks (näiteks: harjutused või enesehinnangu testid mis pakuvad statistilist aruandlust õppijate kohta oma õppimise perioodil);
  • teabe struktureerimine – rõhk peab olema asetatud teabe struktureerimisele (hierarhilisele analüüsile, selgitamisele ja illustreerimisele), korraldamisele ja järjestamisele, et hõlbustada selle töötlemist;
  • õpikeskkond peaks võimaldama ja soodustama õpilastel teha seoseid õpitud materjali ja ümbritseva keskkonna vahel. 

Kognitivistliku teooria järgi saab arvutil põhinevat õpikeskkonda disainida nö ankruks õppuri ja õpetaja vahel. Seda nimetatakse ankurdatud instruktsiooniks (anchored instruction) [23]. E-õppe keskkonnad peaksid toetama õpetaja didaktilist rolli kuid mõni on disainitud nii, et õpetaja jääb vaid juhendavasse rolli st luuakse lausa “õpetaja-kindlaid” õpitarkvarasid.

Tulevikus nähakse ainuüksi inimese sarnast arvutil põhinevat õpikeskkonda, mis asendab täielikult õpetajaid nende praeguses rollis [24]. Kui see peaks toimuma, siis õpetajad peaksid ilmselt ümber õppima õpitarkvara tehnilisteks stsenaristideks.

Sellise protsessi lahti mõtestamiseks toetab 6D metamudel, mis toetab õpetajat ja õppurit tema personaalses tunnetusprotsessis, suurendades õppimise kiirust ja kvaliteeti.

1.1.3    Konstruktivism

Konstruktivistid väidavad, et õppija interpreteerib informatsiooni ja maailma vastavalt oma mentaalsele reaalsusele. Erinevate autorite definitsioonid:

  1. Õppijad õpivad vaatluse, töötluse ja interpretatsiooni teel ning seejärel nad personaliseerivad selle informatsiooni muutes saadud tulemuse isiklikuks teadmiseks [25];
  2. Konstruktivism on õppimise filosoofia, mis pakub õppijatele meetodi, millega võib  luua oma arusaamine uutest ideedest [26]. 

Piaget’i järgi on Konstruktivism teooria, mis põhineb teaduse tulemustel. See erineb traditsioonilisest seisukohast, et teadmised on olemas sõltumatult indiviidist, et mõistus on tabula rasa, valge leht, millele saab pilti maalida (Joonis 1.4).

  • Sin (t)   – tähistab sisendsignaali
  • F (t)      – väline tagasiside
  • Sout (t) – tähistab väljundit
  • z (t)      – ei ole otseselt jälgitavad sündmused nn muutujad, häiringud

Joonis 1.4 Konstruktivistlik õppimise mudel

Piagt´i teooria kohaselt on inimese tunnetustegevuse liikumapanevaks jõuks inimese kaasasündinud huvi ümbritseva maailma vastu. Vanemaks saades, kognitiivne küpsus suureneb ning lapsed omandavad võime laiendada oma perspektiive ja oskavad langetada otsuseid, mis põhinevad palju suuremal teadmiste kogupagasil. Seega toimub õppimine ikka lihtsamalt keerulisemale [27].

Tänu võimele jätta meelde huvist ajendatud toiminguid ja nende resultaate, hakkavad inimese teadvuses salvestuma kogemused, mida ta nimetas skeemideks (skeem=kogetu peegeldus teadvuses). Arengu käigus ei moodustata ainult uusi skeeme vaid ka juba olemasolevate skeemide diferentseerumist ja integreerumist [27].

Inimese areng on pideva indiviidi ja keskkonna vastastikuse toimimise protsess, mille käigus inimene õpib keskkonnasündmusi ette nägema ja neid kontrollima. Selle vastastikuse toimimise kaks mehhanismi on assimilatsioon ehk samastumine ja akommodatsioon ehk kohanemine. Assimilatsioon käivitub juba olemasolevate skeemidele info vastuvõtmisel ning akommodatsioon käivitub siis, kui uus info vanasse skeemi enam “ei mahu” ning skeem vajab uuendamist. Seega toimub inimese teadvuses lõputu teadmis- ja mõtteskeemide konstrueerimine. Et iga inimese kogemuslik baas on ainulaadne, siis on ka kujunevad mõtteskeemid unikaalsed [27].

Õppeaine ettevalmistamisel ja õpetamisel tuleks lähtuda järgmistest põhimõtetest [28]:

  • mõttestruktuurid kujunevad järk-järgult läbi arenguastmete ning nende arengutempo oleneb nii ainevaldkonnast kui ka õpilase eripärast;
  • üldjuhul lahendavad õpilased probleeme ja arutlevad oma potentsiaalsest arengust madalamal tasemel;
  • tegelike võimete avaldumisvõimaluste puudumine toob kaasa intellektuaalse arengu pidurdumise;
  • õpilased vajavad nii madalama kui ka võimete piiril oleva vaimse tegevuse kogemust.

Kognitivistlik ja konstruktivisti lähenemisviis õppimisele ja e-õppeks vajalikele tööriistadele on sarnane tootmisega (eriti just tootmise automatiseerimisega). Teadmine on oma olemuselt toode, mis peab liikuma valmistusseadmes algusest kuni lõpuni. Toimub teadmiste kokku panemise ja automatiseerimisprotsess, kus teave kogutakse, korraldatakse ja ehitatakse üles ning seejärel töödeldakse ja pakendatakse. Kõige lõpus toimetatakse kaup inimese kätte. Õpilane on üsna sarnane töötajaga ja teadmised detailiga, mille tooraineks on andmed.

Õppimine, kuhu on integreeritud igapäevane õppimine vigadest, õppimine õppimisteemade ühendamise kaudu või õppimine eksperimenteerides inimsuhetega on kokku võetud terminiga “juhuslik õppimine” [29].

Vastavalt Holzinger [30] on juhuslik õppimine tõhusam kui tahtlik õpe, sest õppijad keskenduvad pigem õppimise eesmärgile kui õppeprotsessile ise, sest nad ei ole teadlikud asjaolust, et nad õpivad hetkel. Seetõttu on ka väikelaste õppimisvõime väga tõhus.

Teine strateegia, mis võimaldab teha õppimise tõhusamaks on suurendada motivatsiooni (juhuslik või tahtlik) õpe, mis on seotud erutusega [31] määrata ka “motiveerivat” erutuse funktsioonina, mil määral õppijate isiklikult vastutavad tulemusi oma käitumist. Holzinger kasutab selle taustal prototüüp süsteem nimega VRfriends [32].

Siin võiks tulla appi virtuaalne avatar, VRfriends, aeg-ajalt küsib küsimusi teatud teemal, mille kohta õpilane peab vastuseid andma. Kasutaja leiab õige vastuse. Kui vastus on õige, siis VRfriends jääb õnnelikuks, vale vastuse puhul muutub kurvaks. Eesmärk on see, et õpilastes arendada vastutust oma VRfriends ees ja et nad püüaksid hoida neid õnnelikena, (sarnased väikesed) seadmetele nimega “Tamagotchi”, mida kasutati laialdaselt laste mänguasjadena 90-ndate aastate lõpus.

Konstruktivistid mainivad õpivahendite hulgas arvutil baseeruvaid keskkondi, mida nad nimetavad mikromaailmadeks (microworld) [33]. Mikromaailm nagu ütleb nimi, on väike keskkond, kuhu õppur saab minna, et osaleda ideede keskkonnas, omandada teadmisi, kuni nad muutuvad ise nende maailmade osaks. Individuaalne avastamisvõime on siin väga oluline, sest mikromaailmas omandab õppur teadmised tavaliselt samm-sammult [34].

Konstruktivistid väidavad ka, et “kogemus on parim õpetaja” milles peegeldab veendumus, et me õpime elus läbi katse-eksituse, õppimine läbi vigade ei ole mitte negatiivne, vaid hoopis väga tulemuslik, kuna nii puutub õppur kokku keskkonna teiste aspektide ja elementidega. Sellistes keskkondades teeb õppur kergesti vigu, aga viga tekitab tugeva individuaalse kohustuse seda lahendada.

Mikromaailmad kasutatakse simulatsiooni võtet, sest vastavat olukorda, milleks õpetust jagatakse, on raske või ohtlik reaalsuses luua (nt Tootmise protsessijuhtimise programmid). Siin tuleks aga meeles pidada, et liiga realistlik keskkond võib põhjustada rohkem halba kui head, sest õppurid jäävad liialt imetlema kehavälist kogemust, kuna mikromaailmad viivad nad keskkonda, kus nad muidu ei viibiks [34].

1.1.4    Humanism

Õppimine on humanistide seisukohalt õppija enda tegevuse tulemus, see peab lähtuma ainult läbi inimese sisemisest aktiivsusest. Oluline on õppima õppimine. Inimene peab olema avatud oma kogemustele ja muutustele, suhtlema ning tegutsema koos teiste inimestega, mille tulemusena sünnivad uued teadmised [35].

Teadmine on humanistide seisukohalt isiklik, kogemuslik, suhtlemise kaudu arenev. Uusi teadmisi katsetatakse, analüüsitakse, hinnatakse ning see areneb tegevuses edasi. Õppimine on protsess, kus inimene loob teadmisi kogemuste muutuste kaudu. Hinnang õppimisel tuleb õppija enese poolt. Väljastpoolt antud hinnang õppeprotsessile ei oma suurt tähtsust.

Kõrgkoolis võiks näiteks tuua praktikumid, millest võtavad osa esimese, teise ja kolmanda kursuse bakalaureuse üliõpilased. Siis toimuks loomulik vastastikune õpe ja areng. See eeldaks muidugi, et oleks loodud spetsiaalse suunitlusega õppedidaktilised vahendid, mis sobiksid nii iseseisvaks kui ka koosõppeks. Õppejõu ülesanne on jälgida toimuvat ja vastavalt vajadusel juhendamine.

Üks tuntumaid on Steiner- ehk Waldorf pedagoogika, mida rakendatakse ka meil mitmetes koolides. Selle pedagoogika aluseks on inimese tajumine globaalses ja kõiksuse kontekstis, kogemuse ja keskkonna mõjude arvesse võtmine inimese elu erinevates etappides ja kontekstis ning inimese ja looduse rütmide arvestamine õppimises, arengu toetamisevõimaluste ärakasutamine.

Humanistliku käsitluse panus eelmise sajandi lõpus [35]:

  • Inimpotentsiaali rõhutamine – võrdse kohtlemise, võrdsuse atmosfääri loomine – kõiki õppijaid koheldakse võrdse lugupidamisega, väärikalt, sest igaühel on võime edeneda.
  • Mitmekesiste mõjude, tundemaailma arvestamine – holistliku lähenemise praktiseerimine õppe-kasvatusprotsessis, sageli täiustades ja rakendades ka kognitivistlikku ning biheivioristlikku praktikat.
  • Inimese elukestva arengu rõhutamine – inimese, õppija vajaduste arvestamine vastavalt tema elukaare erinevatele etappidele.

Humanistlik õppimise teooria vaatleb tulevikku kui õppeprotsessi kõrgtehnoloogilises keskkonnas kus  ühiskonnas toimuvad väga kiired sotsiaalsed ja majanduslikud muutused. IT (infotehnoloogia) on jõudnud kõigi soovijate juurde, 3D tehnoloogia on kättesaadav, domineeriv on standardiseeritud õppimis- õpetamisdisain, Aktiivne virtuaalosalus ja õpi-kogukonnad või mina-masin personaalne suhe, sotsiaalne õppimine. Humanistliku hariduse tulevik võiks olla järgmine [35]:

  • sulandumine tavahariduse meetoditesse (virtuaalne, silmast-silma, standardiseeritud segaõpe);
  • absoluutne teadvuse põhine ja religioossete suundade kadumine (keelustamine);
  • holistliku hariduskäsituse kasutamine praktika osana
  • toetab erinevate pedagoogiliste süsteemide arengut:
    • fundamentalistlike suletud süsteemidena;
    • nende lõimingutena ja
    • uute suundade tekkimine.
  • üleminek modernselt post-modernistlikule – paljususes lahustumine killustumine;
  • toetab elussüsteemidel (biotsentrism – looduse austamise hoiak) põhinevat maailmavaadet, mida juba praegusel  ajal on võimalik käsitleda alusteadusena.

Ökoloogilise süsteemikäsitluse vaatenurgast (Green Psychology) ei ole Inimteadvus ainuke selletaoline. Me näeme, et inimese kui liigi teadvuse tasandist allpool ja ülalpool eksisteerivad samuti teadvus ja teadvuse tasandid.

Süvahumanismi kujunemine ja levik (fundamentaalsed ühisväärtused, transnatsionaalne kirjaoskus ehk pädevus) kui üksteisest ikka enam erinevate ühiskondade jätkusuutliku kooseksisteerimise kindlustaja [36].

1.1.5    Sotsiaalne õppimine

Sotsiaalse õppimise teooria kasvas välja biheivioristlikest lähtepunktidest 1960. aastatel, mille suuna esindajad uurisid sotsio- kultuurilise keskkonna mõju indiviidi õppimisele ja käitumisele [37].

Ühiseks töötamiseks või õppimiseks veebikeskkondade arendamisega ning neis toimivate õppimise protsesside uurimisega on tegelenud kaks uurimiskoolkonda [37]:

  1. töötamise olemust ja rakendamist uuriv suund (CSCW – Computer-supported cooperative work), 1980 aastate keskel tekkinud kooperatiivne (e. ühisõppe), mille peaeesmärgina nähti sobivate õpikeskkondade disainimist ühiseks arvutite vahendusel tegutsemiseks [38];
  2. kollaboratiivse õppimise (e. ühesõppe) uurimissuunale (CSCL – Computer-supported collaborative learning), mille eesmärgiks on tegeleda ühisõppe teoreetilise ja metodoloogilise baasi loomisega arvutite vahendusel õppimiseks [39].

Ühesõpe eeldab isikute pidevat koordineeritud ja jaotatud ühistegevust mingi kindla eesmärgi nimel, kusjuures rollid ning ülesanded võidakse tegevuse jooksul ümber jagada. Ühise tegevuse käigus võidakse jaotada nii ülesande osi teemade kaupa nagu ühisõppes, kui ka isikute rolle ülesande täitmisel, mis on omane pigem ühesõppe praktikale [40].

Ühesõpe erineb ühisõppest ka teadmiste ja oskuste kujunemise osas. Ühesõppes on õppijal vajadus enese jaoks mõtestada, millest kaaslased mõtlevad ja mida nad plaanivad. Kujuneb sotsiaalne (grupi) teadmine üksteise teadmistest mingil ajahetkel. Keegi grupi liikmetest ei oma täieliku arusaamist teadmistest ja oskustest aga ometi suudab grupp edukalt toimida. Sellist grupi teadmiste ja oskuste kompleksi on nimetatud kogukonnapraktikaks.

Individuaalsete ja intersubjektiivsete teadmiste ja oskuste kujunemine ühistegevuse läbi on seletatav kahe sotsiaal-kultuurilise õppimise printsiibi abil, mille L. Võgotski sõnastas juba 1930ndatel aastatel järgmiselt:

  • I printsiip – indiviid omandab uusi teadmisi eelkõige läbi ühistegevuste, milles ta suudab midagi mõista ja sooritada toetudes kaaslastele, kel juba on see teadmine ja pädevused (nt. õpetajale, vanematele). Inimese teadmised ja pädevused kujunevad seega rühma ühiste teadmiste ja praktikate mõistmisel ja omaksvõtmisel.
  • II printsiip – õppimine on oma olemuselt pigem sotsiaalne kui individuaalne nähtus, milles teadmus luuakse ja oskused sünnivad läbi interaktsioonide teiste isikutega vastavale rühmale omaste tööriistade või objektide rakendamisel ühise eesmärgi nimel. 

Individuaalne õppimine on eelkõige protsess, milles indiviid omandab järjest enam mingi kultuuri praktikaid ehk meetodeid, liikudes selle käigus praktikakogukonna perifeerse liikme staatusest kogukonna tuumikusse, praktikate ja teadmuse täieliku valdamise suunas. Teisel tasandil on õppimine kogukonnapraktikate täienemine, arenemine ja pidev muutumine [27].

Teadmus moodustub praktikakogukondades mitte ainult osalistest teadmuskildudest, mis asuvad igas indiviidis ja sisaldavad nende teadmisi teiste isikute teadmistest ja oskustest, vaid teadmus on eelkõige suhetes – isikute omavahelistes seostes mingi tegevuse ajal (näiteks nende rollijaotuses ja reeglites mida järgitakse); töövahendites, mida nad siis kasutavad; keskkonnatingimustes, mis tegevuste läbiviimist võimaldavad. [41] Veel ühe olulise teadmuse liigina toob Bereiter (2002) välja õpikogukondades loodava tulemi – intellektuaalse kapitali, mis on kogukonnapraktikast eraldatav ning kasutatav teiste indiviidide ja kogukondade poolt eraldiseisvana [41].

1.1.6    Nüüdisaegsed õppe- ja õpimeetodid ning nende osakaal üliõpilaste õppeprotsessis – Kombineeritud õpe

Kombineeritud õppe termin on Ameerika päritolu – „blended learning“ tähistas algselt erasfääri koolitusfirmade pakutud koolitust, mis ühendab traditsioonilisi õppemeetodeid ja tehnoloogiliste vahendite kaasabil läbiviidud õpet [42]. Pedagoogika teoreetilistes käsitlustes ei ole kombineeritud õppe sisu ja tähenduse osas kuigipalju üksmeelt ning kombineeritud õppe valdkonda ei ole ühtse käsitlusena määratleda võimalik. Termini kombineeritud õpe all mõistetakse kõige sagedamini auditoorse õppe ja tehnoloogiliste vahendite abil läbi viidud õppetöö kombineerimist. Praktilise kombineerimise osas eksisteerib aga mitmeid erinevaid lähenemisi. Põhiliselt keskenduvad autorid küsimusele, kuidas kaks eri edastamise moodust oskuslikult ühendada. Õige lähenemise eelduseks on kaaluda igal üksikul juhul olemasolevaid võimalusi, eeliseid, prioriteete nii auditoorsete kui tehnoloogiliste õppevahendite kasutamise puhul. Kombineeritud õpe ei ole kõrghariduses uus nähtus. Uueks võib ehk pidada vaid arusaamisele jõudmist, kui palju on meil tegelikult olemas võimalikke komponente, mida kombineerida. Iga üksiku institutsiooni ees seisab ülesanne otsustada, tuginedes eelnevalt paika pandud valikukriteeriumidele, auditoorse ja e-õppe vahekordade üle selliselt, et saavutataks didaktiliselt õigustatuim tulemus. Mistahes kombinatsioonide puhul on kõige tähtsam keskenduda loodetavatele õpitulemustele. Õpitulemused on keskse tähendusega nii õppija, kultuuri, olemasolevate õppevahendite, (tehnoloogilise) infrastruktuuri kui ka õppetöö jätkusuutlikkuse hindamisel.

Kombineeritud õppe teoreetilisi käsitlusi ei ole võimalik paigutada otseselt ühegi õpiteooria raamistikku. Pigem on tegemist meetodiga eri pedagoogiliste käsitluste raames. Erinevad kombineeritud õppe temaatikaga tegelevad kirjutised kasutavad erinevaid õpiteooriaid [43].

Gunther [42] toob kombineeritud õppe puhul välja didaktika seisukohalt neli olulist küsimust:

  1. Missugune on teadmine, mida õppija vajab ja mis laadi pedagoogilisi vahendeid on selle saavutamiseks vaja?
  2. Kuidas korraldada õppija „ruum”?
  3. Kuidas luua õppimiseks vajalik õhustik (learning milieu)?
  4. Millised vahendid on õppejõule vajalikud eelpoolkirjeldatud valikute toetamiseks?

Gyntheri [42] hinnangul tuleks kombineeritud õppe mõiste siduda otsesemalt konkreetse didaktilise metoodikaga. Gynther [42]pakub välja, et kombineeritud õppe termini kasutamisel ei peaks rahulduma pelgalt auditoorse ja e-õppe segamise ideega. Kombinatsioon peaks sisaldama ka õppetöö sisu ja pedagoogiliste meetodite dimensioone ja sisulist arusaama sellest, milliste tehnoloogiliste vahendite kasutamine on õigustatud konkreetse õppemeetodi ja õppesisu puhul. Oluline on eelistada just neid tehnoloogilisi lahendusi, mis toetavad valitud didaktilisi meetodeid. Gynther [42] käsitluse kohaselt puudutab mõiste kombineeritud õpe nii pedagoogilist lähenemist, õppimismeetodeid, meedia kasutust, tehnoloogiat kui ka nende omavahelist relatsiooni, pidades silmas seda, mida õppida.

Wiepke [44] on visuaalselt kujutanud kombineeritud õppe holistilist lähenemist (Joonis 1.5), kus on ära toodud kombineeritud õppe komponendid, mis on seostatud konstruktivismi, kognitivismi, biheiviorismi, asünkroonse ja sünkroonse õpetamise ja suhtlemisega ning veebiga ühendamata ja veebipõhise meediumiga.

Joonis 1.5 Kombineeritud õppe holistiline lähenemine [44]

Torrão [43] toob välja, et kombineeritud õppe kursusega alustamisel tuleks eelnevalt läbi mõelda järgmised aspektid:

  1. Millised on auditoorse õppe eelised?
  2. Millised on teadaolevad virtuaalse õppega kaasnevad ohud?
  3. Milliseid õppetöö osi tuleks eelistatult kavandada auditoorsena ning millised kursuse osad on võimalik läbi viia veebipõhiselt?
  4. Mille põhjal valida erinevaid (tehnoloogilisi) vahendeid ja nn vahendatud õpetamismeetodeid?

On äärmiselt oluline olla teadlik võimalikest ohtudest ja mõelda õppeprotsess eelnevalt hoolikalt läbi. Igal vahendil ja õpetamismeetodil on oma eelised ja puudused, iga valitud meetod võib nii toetada kui ka ahendada õppija ja õppejõu võimalusi materjali omandamiseks [43].

Gynther [42] soovitab kombineeritud õppe kavandamisel läbi mõelda järgmised detailid:

  1. Kas valitud meedium võimaldab õppijal jälgida õppejõult lähtuvat kommunikatsiooni?
  2. Kas valitud meedium võimaldab õppejõul jälgida õppijalt lähtuvat kommunikatsiooni?
  3. Kas valitud meedium võimaldab õppijal jälgida teiste õppijate õppetööd?
  4. Kas valitud meedium võimaldab õppijal saada pidevat ülevaadet enda õppeprotsessist (tegevustest, tulemustest, jne)?
  5. Kas valitud suhtlemisvahendid ja –keskkonnad tagavad õppijale valikuvõimaluse informatsiooni saamiseks ja suhtlemiseks?
  6. Kas valitud suhtlemisvahendid ja –keskkonnad tagavad õppejõule võimaluse suhtlemise organiseerimiseks õppejõu ja õppija vahel? Õppijate vahel ja rühmatööde puhul?
  7. Kas valitud suhtlemisvahendid ja –keskkonnad kujundavad üldise positiivse õpimiljöö?

Kombineeritud õppe kasutamine pakub õppejõule palju eri võimalusi informatsiooni edastamiseks õppijale. Sellega tagatakse õppija suurem valmisolek informatsiooni omandamiseks. Kombineeritud õpe pakub lisaks ka uusi didaktilisi võimalusi ja oskuste tasemelt ebaühtlastes õpperühmades on õppijatele tagatud laiemad valikuvõimalused materjali omandamiseks [43].

Mitmed projektis „B-Learn“ osalenud kõrgkoolid on toonud välja, et kombineeritud õppe kasutuselevõtuga paranesid õppijate õpitulemused [43]. Näiteks Helsinki Ülikoolis läbiviidud kursuse Andmeanalüüs II andmine kombineeritult (30% veebipõhine, 30% auditoorne ja keskmiselt 30% iseseisev õpe) parandas 2. ja 3. kursuse sotsiaalteaduste üliõpilaste õpitulemusi [45]. Teise näitena võib tuua Orgaanilise keemia kursuse, mille läbiviimine kombineeritult Tallinna Ülikooli 2. kursuse bioloogia eriala bakalaureuse tudengitele tõstis nende eksamihindeid [46]. Üliõpilaste tagasiside mõlemale kombineeritud kursusele oli positiivne [20].

Porto Ülikoolis läbiviidud kombineeritud kursust Dünaamiliste süsteemide füüsika võrdles Villate [47]varem auditoorses vormis läbi viidud kursusega. Klassikaline mehhaanika ning tõi välja, et lisaks õpitulemuste paranemisele vähenes ka kursuselt puudujate osakaal 34%-lt 14%-le. Lisaks täheldas Villate [47], et kursuse sooritanute osakaal tõusis 43%-lt 94%-le ning kursusel aktiivselt osalenute ning lõpueksamil läbipõrunute osakaal langes 47%-lt 13%-le. Kombineeritud kursusel kasutati Moodle õpikeskkonna foorumeid, jututuba, ülesannete vahendit, küsitlusi ja sõnastikku [20].

Chen Michigan – Flint Ülikoolist ja Jones Illinoisi Ülikoolist [48] uurisid Põhja-Ameerika ülikooli magistriõppe üliõpilaste arvamust nii traditsioonilise kui ka kombineeritud raamatupidamise kursuse kohta. Üks grupp läbis kursuse täielikult auditoorsena (38 üliõpilast) ja teine grupp kombineeritud kursusena (58 üliõpilast). Uurimusest selgus, et kombineeritud kursusel osalenud hindasid oma analüütiliste, isikutevaheliste ning arvutikasutamise oskuste kasvu suuremaks kui teise grupi õppijad. Lisaks sellele andsid kombineeritud kursusel osalenud parema hinnangu õppejõule, teemast arusaamisele, kursuse kasulikkusele ning nautisid kursusest osavõttu enam kui ainult auditoorses õppes osalenud. 90% kombineeritud kursusel osalenutest soovisid järgmise raamatupidamise kursuse sooritada ka kombineeritult [48] [20].

Pereira, Pleguezuelos, Meri, Molina-Ros, Molina-Tomas ja Masdeu [47] viisid Hispaanias Pompeu Fabra Ülikoolis läbi uurimuse, mille eesmärk oli välja selgitada, kuidas kombineeritud õppe kasutusele võtmine õppeaines inimese anatoomia mõjutab üliõpilaste tulemusi ja rahulolu. Uurimusest võttis osa 134 Pompeu Fabra Ülikooli bioloogia eriala tudengit. Ühes grupis viidi õpe läbi kombineeritult (69 üliõpilast) ja teises traditsiooniliselt (65 üliõpilast). Kuigi mõlema grupi eksamineerimine viidi läbi sarnaselt, olid statistiliselt kombineeritud kursusest osavõtjate hinded märkimisväärselt paremad (6.3 versus 5.0; P < 0.0001). Lisaks oli esimesel korral eksamitest läbisaanute protsent kõrgem (87.9% versus 71.4%; P = 0.02) ning eksamile tulnute, kuid läbikukkunute protsent madalam (4.3% versus 13.8%; P = 0.05) kui kombineeritud kursusest osavõtjatel. Mõlemate gruppide tagasiside inimese anatoomia kursusele oli sarnane [47]; [20].

Auditoorne töö on muutunud vaid üheks paljudest võimalustest õppimise ja õpetamise läbiviimisel. Kombineeritud õpe ei ole paradigmaatiliselt mitte iseseisev, vaid pigem üks hariduse vahendamise viise eri pedagoogiliste mudelite sees [43].

1.1.7    Kokkuvõte

Biheivioristlikul lähenemisel on õpetaja peamiseks ülesandeks anda õppijatele stiimuleid ning seejärel kinnitust nende reaktsioonidele. Õppija reageerib passiivselt välistele mõjutustele. Tänapäeva haridussüsteemis esineb biheivioristliku lähenemist veel piisavalt palju.

Õpetamine on Kognitivistliku metoodika kohaselt on õpetaja tegevuseks õppimise abistamine ning õppijates iseseisva õppimise oskuste arendamine.

Õpetaja loob, sotsiaalse õppimise teooria kohaselt uusi käitumismudeleid oma autoriteedi ja eeskujuga, mida jäljendades õppija omandab. Sotsialiseerimisprotsessi toetamine on õpetamise peamine eesmärk.

Humanistid peavad hariduse ja õpetamise ülesandeks õppijat eneseteostamisel toetada. Üliõpilaste ja teiste täiskasvanute õpetamisel on väga tähtis koht eneseregulatsioonil toimiv õppimine. Õpetaja on tagaplaanil ning võrdne ükskõik millise teise persooniga õppija kõrval. 

Õpetamine on konstruktivismist lähtuvalt tegevus, mis väljendub dialoogis ümbritsevat mõtestavate õppijatega. Õpetaja on samal tasandil kõikide teiste õppimisallikatega. Erinevate õppimise käsitluste ja -teooriate tundmine annab pidepunktid teadvustamaks iseenda õppimiskäsitlust. See, et õppija mõistaks õppimist, peab ta saama ülevaatliku visualiseeritud pildi õppeprotsessist, õppimisest ja õpetamisest, peab saama ülevaate kuidas ta  omandab teadmisi ja oskusi, kuidas kujunevaid hoiakud ja väärtused ning kuidas kogetakse emotsioone.

Kombineeritud õpet mõistetakse kui auditoorse õppe ja tehnoloogiliste vahendite abil läbi viidud õppetöö kombineerimist. Tehniliselt keerukate distsipliinide õpetamiseks tuleb vaadelda kombineeritud õpet kui erilist metoodikate sümbioosi. Siin peavad liituma lisaks auditoorsele ja info kommunikatsiooni vahenditele veel ka praktiliste oskuste arendamiseks mõeldud tehnilised vahendid.

Praktilise kombineerimise osas eksisteerib aga mitmeid erinevaid lähenemisi. Vajalik on kaaluda igal üksikul juhul olemasolevaid võimalusi, eeliseid, prioriteete nii auditoorsete, praktiliste kui tehnoloogiliste õppevahendite kasutamise puhul. Kombineeritud õpe ei ole kõrghariduses uus nähtus. Uueks võib pidada vaid arusaamisele jõudmist, kui palju on meie kasutuses võimalikke komponente, mida me saame kombineerida.

Selleks, et näha tervikpilti peame kasutama ära inimese võimet omandada lihtsamini graafilist infot, et saada kiiremini ja lihtsamini ülevaadet tegelikkuses toimuvast. Selleks on vajalik anda subjektidele (üliõpilastele ja õppejõududele) ülevaatlik visualiseeritud pilt õppeprotsessist, õppimisest ja õpetamisest. Visualiseerimisülesannete teostamisel (õppetöös) loovad üliõpilased ja õppejõud oma mentaalses ruumis dünaamilisi mudeleid reaalsetest objektidest.

Kombineeritud õppe valdkonnas on vaja analüüsida viite peamist valdkonda:

  1. Üliõpilased ja nende eneseregulatsioon;
  2. Õppejõudude (instruktorite) pedagoogilised oskused ja võtted;
  3. IKT (infokommunikatsiooni) tehnoloogia ja selle võimalused mõtteliste mudelite ja reaalsete objektide visualiseerimisel;
  4. E-õppe kursused ja õpiobjektid ning nende ülesehitus ja arusaadavus;
  5. Praktikaõppe tehnilised vahendid ja nende sobivus reaalse töö operatsioonidega.

Iga üksiku haridusinstitutsiooni ees seisab ülesanne otsustada, tuginedes eelnevalt paika pandud valikukriteeriumidele, auditoorse, praktilise ja e-õppe vahekordade üle selliselt, et saavutataks didaktiliselt õigustatuim tulemus. Mistahes kombinatsioonide puhul on kõige tähtsam keskenduda loodetavatele õpitulemustele. Õpitulemused e. õpiväljundid on keskse tähendusega nii õppija, õppejõu, olemasolevate õppevahendite, tehnoloogilise infrastruktuuri kui ka õppetöö jätkusuutlikkuse hindamisel.

Kombineeritud õpe võimaldab õppeaines pakutavaid teadmisi omandada sobival ajal. Väga oluline on, et küllalt sageli saab üliõpilane oma teadmisi tehniliste vahendite abil praktiliselt kasutada. Selline praktiline protsess võimaldab üliõpilasel saada tegelikku tagasisidet rakenduskeskkonnast ja siduda saadud kogemuslikku infot juba omandatud teadmistega. Seetõttu tunnevad reaalseid kogemusi omandanud üliõpilased ennast targemana.