Õppemeetodite ja täiturseadmete visuaalsete õppematerjalide arendamine

5.1      E-õppe keskkond ja selle ülesehitus

Järjest enam töötatakse ülikoolides ning samuti rakendus- ja kutseõppeasutustes ning ka suurets ettevõtetes välja e-õppe materjale ja e-kursusi eesmärgiga tõsta traditsioonilise õpetamise kvaliteeti ja suurendada õppimise efektiivsust. E-kursused seostuvad põhiliselt järgmiste sihtrühmadega: arendajad, õppejõud, õppurid.  E-kursustes oleva info kvaliteet ja sisu väärtuslikkus on seotud erinevate sihtrühmade esindajate huvidega. Neil kõigil on sisu kvaliteedi suhtes omad nõudmised ja ootused. Õppejõudude peamine soov on teha head ja huvitavat, õppijate vajadustele vastavat e-kursust, mis vastaks ühtlasi ka õppeasutuse ja tööandjate (ettevõtete) ootustele.

Kursuse õppetegevuste planeerimisel tuleb lähtuda sihtrühma st õppurite ja kursuse loojate võimekusest ning tehnoloogilistest ja tehnilistest võimalustest. Kursusesse koondatud info esitamisel tuleb arvestada selle info saajaga. Kui infot esitatakse kursuse arendajale või õppejõule, siis sellise vaatenurga korral on tegemist tema vaatenurgast lähtuvalt õppedisaini või õppematerjaliga. Kui info esitatakse aga õppurile, siis on tegemist õpidisaini või õpimaterjaliga. Õppedisaini korral kavandab arendaja ja õppejõud õpperuumi ja soovituslikke (väärtuslikke, efektiivseid) õppetrajektoore. Õpidisaini esimestes etappides kavandab õpilane ise oma õpitrajektoori lähtuvalt oma huvidest ja õpperuumi võimalustest.

Uue kursuse loomisel on otsustava tähtsusega põhjalik planeerimine. E-kursuse kavandamisel tuleks järgida üldisi praktikas kinnitust leidnud õpidisaini reegleid http://htk.tlu.ee/infdid/opik/ptk33.html ning etappe. 

Õppedisain on süstemaatiline projekt, mis aitab kursuse autoritel õppimise ja õpetamise printsiipidest lähtuvalt luua kursuse (õppeaine ehk rakenduse) kava, õppematerjalid, kavandada õppetegevused ja kvaliteedi hindamise alused. Loomulikult tuleb kursuse jaoks formuleerida oodatavad õpitulemused. Kursuse käigus (rakendamisel) tuleb kasutada nii protsess- kui ka tulemushindamist. Kursuse kirjeldus peab sisaldama kursuse eduka läbimise tingimusi ning hindamine peab olema seotud oodatavate õpitulemustega.

Projektide põhietappe saab üldiselt teostada teatud aja jooksul paralleelselt kuid need lõpevad siiski ajaliselt järjestikku. Õppedisaini ja õpidisaini projektides saab ja on üldise arusaadavuse huvides soovitav kasutada põhietappide defineerimisel suhteliselt sarnaseid mudeleid. Järgnevalt kirjeldatakse kahte mudelit mida sobib kasutada nii õppedisainil kui õpidisainil.

Õpidisaini mudeleid on palju, milledest vaatleme kahte ADDIE mudelit (ADDIE mudel on loodud American Society of Arendus-ja Koolituskeskus (ASTD) poolt ja hõlmab viit etappi: analüüs, projekteerimise, arendamise, rakendamise ja hindamise [114]; [115]:

Joonisel 5.1 kujutatud viie etapiline õpimudel koosneb järgmistest etappidest:

  • analüüs (analyse) – toimub sihtrühma (õppijate) vajaduste ja konteksti analüüs;
  • kavandamine (design) – sõnastatakse õpieesmärgid, valitakse kasutatava meedia tüübid, koostatakse kursuse sisu struktuur ning õppeprotsessi kava või mudeleid;
  • väljatöötamine (development) – tulemiks on valmis e-kursus sh täielik komplekt õppematerjale koos õpijuhisega;
  • läbiviimine (implementation) – tegemist on ADDIE mudeli kõige otsustavama ja võiks öelda ka raskeima osaga. Selles etapis rakendatakse kõike senitehtut reaalses elus reaalsete õppijatega;
  • hindamine (evaluate) – kursuse kvaliteedi tagamise seisukohast oluline etapp. Nimelt ei ole hindamine mitte ühekordne tegevus, vaid kogu ADDIE mudeli ulatuses taustal toimuv protsess. Eraldi etapina on ta välja toodud kõige viimasena, et anda lõpphinnang kogu loodud kursusele.

Joonis 5.1 Viie etapiline (5E) õpimudel [114].

Seitsme etapiline õpimudel lisab veel kaks strateegilist etappi: huvi tekitamine ja täpsustamine [115]. Mudeli etapid on kujutatud (Joonis 5.2):

Joonis 5.2 Seitsme etapiline 7E õpimudel [116].

Joonis 5.3 Seitsme etapiline (7E) õpimudel e-kursuse väljatöötamiseks [116]

Järgnevalt kirjeldatakse lähemalt seitsmeetapilise õpimudeli etappe (Joonis 5.3) [116].

  1. Meeskonna komplekteerimine (Assemble a Team)

E- õppe kursuse projekteerimine, arendamine ja korraldamine on reeglina meeskonnatöö. Meeskond peaks koosnema järgmistest oma ala spetsialistidest:

  • projektijuht (tiimi liider);
    • eriala eksperdid (õpetajad, konsultandid, assistendid);
    • haridustehnoloogid (pedagoogika, õppedidaktika  spetsialistid);
    • veebidisainerid ja IKT (infokommunikatsiooni tehnoloogia) spetsialistid.

Ülikoolides ja kutseõppeasutustes pakuvad akadeemilisele personalile e-õppe kursuse loomisel ja testimisel metodoloogilist ja tehnilist tuge haridustehnoloogid, multimeedia- ja infotehnoloogiaspetsialistid. Kursuse testimisel ja rakendamisel võtavad osa õppurid ja üliõpilased.

 Haridustehnoloog aitab:

  •  soovitustega, kuidas õppematerjale ette valmistada ja kujundada;
  • valida kursuste jaoks sobivaid metoodikaid ja meetodeid;
  • kursust tehniliselt disainida;
  • kavandada õppijate toetust kursuse läbiviimise erinevatel etappidel;
  • saadud tagasisidele toetudes kursusi paremaks muuta.
  • Kursuse vajalikkuse ja sihtgrupi (auditooriumi) määratlemine (Determine Need and Audience)

Kogutakse infot kursuse vajalikkuse määratlemiseks. Siin on vajalik arvestada kvalifikatsiooni raamistiku defineeritud kutsetasemeid (lk 48) ja nendes määratletud üldnõudeid. Oluline on teada, kas teema või mooduli õpetamiseks ja õppimiseks on olemas asjakohast õppematerjali. Kui on, siis kas olemasolev on piisav ja asjakohane.

Vajaduste analüüs sisaldab alljärgnevaid tegevusi:

  • vajalike teadmiste/oskuste/suhtumiste kindlakstegemine;
  • tegeliku olukorra hindamine;
  • tegeliku ja soovitud olukorra vahelise lõhe hindamine;
  • prioriteetide loetlemine – millistele küsimustele/ teemadele/ probleemidele peab kursus peamiselt tähelepanu pöörama. Nõudmiste koostamine.

Vajaduste analüüsimiseks kasutatakse erinevaid meetodeid: kirjandusallikate uurimist, vestlusi ekspertidega, küsitlusi, teste.

Võimalusel viiakse läbi rühmaarutelusid, et saaks välja selgitada õppija vajadused ja ootused. Oluline on uurida ja välja selgitada milline on sihtgrupp (õppurid) ja teda mõjutavad tegurid: 

  • demograafilised tegurid (nt õppijate arv, vanus, sugu, keel ja regioon);
  • motiveerivad tegurid (nt õppimise eesmärgid, ootused, lootused ja kartused, kursuse seotust nende tööga);
  • õppimise tegurid (nt õpistiilid ja nende eelistus, kultuurilise või sotsiaalse tegurid) jne;
  • teema tausta tegurid (nt eelnev kokkupuude õpitava teemaga, kas õppurid saavad jagada asjakohaseid kogemusi, millised on nende eelnevad tõekspidamised või eelarvamused);
  • ressursside olemasolu (nt Mis tüüpi meediaid saab kasutada ja millised on  tugisüsteemid ning milline on neile juurdepääs? Kui  palju aega reaalselt selle aine või mooduli omandamiseks on võimalik kasutada? Kes finantseerib? ).

Sihtrühma analüüs vastab küsimustele [117]:

  1. Kes on kursusel osalejad (õppurid)?
  2. Millised on õppijate eelteadmised, vajadused ja oskused?
  3. Kas nad on ka motiveeritud õppima?
  4. Kui suurt rühma on võimalik neil tingimustel õpetada?
  5. Kas kursuse autoritel (loojatel) tuleb kursuse alguses arendada õppijate õpioskusi? Õppijad ei tarvitse kohe osata kasutada iseõppimise ja ressursipõhise õppimise meetodeid.
  6. Milline on õppijate tehniline varustatus (arvutid, juurdepääs internetile, vajalikud lisaseadmed jne)? Millised on õppijate oskused neid vahendeid kasutada?
  7. E- õppe eesmärkide visandamine (Outline Objectives)

Selgelt määratletud õppe-eesmärgid või tulemused on üks esimesi ja tähtsamaid samme e-kursuse kavandamisel, millele ülejäänud projekti tegevuskava on üles ehitatud. Sellele järgneb kursuse õpiväljundite sõnastamine ja vajalike eelteadmiste formuleerimine. Nendest lähtuvalt valitakse edaspidi õppetegevused ja tehnoloogilised vahendid.

Vajalik on sõnastada kursuse eesmärgid ja õpiväljundid struktureeritult. Hästi formuleeritud ehk vormistatud (mitmel teostuse tasandil kirjeldatud. Näiteks: unistus; elueesmärk; missioon; õpiprojektist saadav tulu jne) eesmärgid ja õpiväljundid aitavad kursuse valmistamise meeskonnal otsustada kursuse sisu, selle järgnevuse ja õppeprotsessi efektiivsuse üle ning aitavad valida sobivat õpikeskkonda, õpetamise meetodeid ja hindamisviise.

Õppe-eesmärgid ja õpiväljundid on mõeldud õppijate jaoks, et anda neile ülevaade sellest, mida kursuselt selle lõppemisel oodata ning millele selle jooksul (läbimisel) rõhku panna. Sõnastus peaks olema piisavalt detailne, kirjeldades lisaks uutele omandatavatele teadmistele ja oskustele ära ka selle, mis kontekstis õppijad neid oskuseid kasutada saavad (peaksid).  

Toetudes õppijate analüüsile, visioonile, kursuse eesmärkidele ning soovitud sisule, tuleks luua kursuse sisu struktuurskeem. 

E – õppe kursuse struktuuri koostamisel peab jälgima, et sisu oleks [117]:

  • sobiva mahuga;
  • vastav kursuse tasemele, töökoormusele jt akadeemilistele nõuetele;
  • asjakohane ja arusaadavalt esitatud;
  • eelteadmistest ja oskustest lähtuvalt teadmisi ja oskusi kasvatav ning kinnistav;
  • loogiliselt üles ehitatud ja järjestatud;
  • interaktiivne;
  • esitatavasse sisusse “sisse – välja suumimise” võimlus, et avada konteksti;
  • edaspidi ajakohastatav nii pedagoogiliste meetodite kui ka temaatika poolest.

Ideed ja põhimõtted, millega õppijad varases õppimisjärgus kokku puutuvad, peaksid soodustama õppimist ka hilisemas järgus.

Sisu järjestamiseks õppijatele on mitmeid võimalusi, üks paljudest on spiraalne järjestus – sisu kontseptsioone käsitletakse kursuse käigus korduvalt, iga kord aga eelmisest korrast keerulisemal tasemel (nt ülevaade – põhjalikum uuring – analüüs) [118].

  • Sobivate meediate ja meetodite valimine (Select Appropriate Media and Methods)

Õppeprotsess veebipõhises keskkonnas varieerub vastavalt kasutatavatele vahenditele ning üliõpilase õppimise trajektoori õppimise ruumis on raske piiritleda [119]. Erinevad tarkvaralised vahendid ja nende visuaalsed kasutajaliidesed (nt sotsiaalne tarkvara) on muutunud osaks veebipõhise õppimise ruumist. Õpetamine ei ole ainult info edastamine. Selle käigus toimub ka filtreerimine ja tähelepanu suunamine. Kirjeldatud olukorras tuleb üha rohkem tähelepanu pöörata sellele, kuidas õppetööd e-õppes planeerida, korraldada (läbi viia), koordineerida ning kuidas üliõpilase õppimise trajektoori varemkoostatud õpiülesandeid ja –tegevusi, järjestada, juhendada [117].

Kursuse (rakenduse) koostajatel peavad olema erinevate tehnoloogiate kasutamises kindlad põhimõtted. Nad peaksid koos tehniliste ekspertide ja haridustehnoloogidega arutama, millised tehnilised vahendid nende kursuse jaoks sobivad. 

Tehnoloogia valikul tuleb arvestada [117]:

  • kättesaadavust;
  • kasutamise lihtsust;
  • õppijate aktiivse kaasamise võimalusi;
  • interaktiivsust;
  • adaptiivsust;
  • sobivust koostööks;
  • sobivus ettevõtetes kasutatavate tööriistade ja tarkvaraga;
  • vastavust standarditele.

Võimalikud tehnilised vahendid [117]:

Õpihaldussüsteemid (Learning Management Systems) – tegemist on komplekssüsteemidega, mis sisaldavad vahendeid kursuse struktureerimiseks, kursuse sisu esitamiseks (failid, õpimoodulid, meediakogu), suhtlemiseks (foorum, postkast, jututuba), õpitegevuste sooritamiseks (ülesanded, testid, rühmatöövahend) ning kursuse haldamiseks (õpipäevik, osalemise jälgimine). Eesti e-Ülikooli ja e-Kutsekooli liikmetele on võimalik kasutada Moodle’i, IVA, VIKO või Blackboard’i (kuni aastani 2012) õpikeskkonda;

Õppematerjali loomevahendid – multimeediavahendid. Multimeedia kasutamine on üheks võimaluseks, et luua head veebilehte. Siia alla võivad kuuluda küsimustikud, animatsioonid, joonistused, filmid, intervjuud, helilõigud ning tavalised pildid või fotod. 

Multimeedia võib samuti kasulik olla pakkudes näiteks teaduslike eksperimentide simulatsioone, interaktiivseid esitlusi ja harivaid mänge. Multimeedia võib olla kiireks ja lihtsaks viisiks, et muuta erinevaid teaduslikke fenomene paremini mõistetavateks. Siin vaatleme erinevaid multimeedia vahendeid ja nende kasutamise võimalusi.

E-õppe kursuste loomiseks kasutatakse järgmisi materjale (Joonis 5.4):

  • tekstipõhine materjal – nt Oowriter, MS Word, CMSimple, Edicypages, Weebly, eXe, CourseLab, Lectora, MyUdutu jm;
  • slaidid –nt Ooimpress või MS PowerPoint jm;
  • audiomaterjal (heliklipid) –nt Audacity’t;
  • videomaterjal –nt Camtasia Studio’t, Windows Movie Maker’it;
  • animatsioonid – nt Adobe Flash, Gimp;
  • ekraanivideod (-salvestused) –nt Camtasia Studio;
  • multimeediaesitlused – nt MS Producer, Camtasia Studio;

Joonis 5.4 Multimeediarakenduste kasutamine õppematerjalides [120].

Suhtlusvahendid – avaldavad suurt mõju kogukonna- või meeskonnatunde tekkimisele ja akadeemiliste suhete loomisele. Nende vahendite tõhusast kasutamisest võib sõltuda, kas konkreetne õppija saab kursuse läbimisega hakkama või mitte. Seetõttu peavad kursuse planeerijad pühendama suurt tähelepanu suhtlusvahendite valikule ja kasutamisele. Suhtlusvahendid jagunevad kahte klassi [117]:

  • sünkroonsed vahendid – reaalajas kasutatavad vahendid (näiteks MSN, Skype, veebipõhise õpikeskkonna jututuba, Horizon Wimba vahendid, nt elav klassiruum);
  • asünkroonsed vahendid – erineval ajal kasutatavad vahendid (veebipõhise õpikeskkonna foorum, e-post).

Kui läbiviidavas õppeprotsessis on õpetajad ja õppijad õpiülesande määratlenud siis on tarvis koostöövahendeid.

Koostöövahendid – elektroonilised sidevahendid on loonud uusi võimalusi koostööks ja suhtevõrgustike loomiseks, mis muudab kaugõppe ja auditoorse õppe vahelised erinevused aina väiksemaks. Kursuse koostajad peavad teadma, milliste vahendite kasutamine on võimalik arvestades hetke tehnilisi vahendeid ja sihtgrupi (õppurite) eelistusi. Koostöövahendid on olemas veebipõhistes õpikeskkondades (foorum, ülesannetevahend, mida saab kasutada rühmatööks, Wiki). Peale nende sobib koostöövahenditeks kasutada sotsiaalse tarkvara võimalusi eriti tuleks tänapäeval suurt tähelepanu pöörata pilve teenustele (Wikid, ajaveeb ja teised koostöövahendid nagu Google Docs, Google Apps).

Mitmekesise õppeprotsessi (erinevate õpitrajektooride võimalus õppurile) saavutamiseks on soovitatav kasutada sobivaid pedagoogilisi käsitlusi. Soovituslikult võiks kasutada: 

  • Probleemipõhine õpe. Selle meetodi puhul kasutatakse probleemide või juhtumite analüüsimist, praktilist mõtlemist, otsuste tegemist ning probleemide lahendamist. Soovitavalt peaks kirjeldama reaalset probleemi, mis oleks õppijatele huvipakkuv, nende kogemustele ja enda õpieesmärkidele vastav ning küllalt keeruline, et analüüsi õigustada;
  • Koostööl põhinev õpe. See on õppemeetodi puhul on kõige sobilikum kasutada üliõpilaste rühmatööd, mille puhul rühma liikmed vastutavad ühiselt ülesande täitmise eest, mis arendab õppuri vastutust ja usaldust;
  • Kogukonnapõhine õpe – vajalik ühendada kas sama huvialaga või sama ainet õppivad inimesed, kes omavahelise suhtlemise käigus omandavad uusi teadmisi. Veebipõhised suhtlusvahendid aitavad õppijail omavahel arutada õpingutega seotud muresid ja probleeme. Seda võib võrrelda vastastikuse toega, mida auditoorses õppes osalejad üksteisele pakuvad.

Kursuse kavandamisel on üks olulisemaid küsimusi seotud õppijate hindamisega – ehk milliseid hindamismeetodeid kasutada? Hindamine peab lähtuma õpiväljunditest ja tuleb planeerida enne õppematerjalide koostamist. 

Võtmeküsimused eduaka hindamisstrateegia väljatöötamisel [117]:

  • Milliseid teadmisi, oskusi ja suhtumisi hinnatakse?
  • Millal kursuse jooksul toimub hindamine?
  • Kuidas hinnatakse?
  • Kes valmistab ette hindamismaterjalid, hindamisnõuded, -kriteeriumid?
  • Kes hindab?
  • Millist tagasisidet antakse õppijale (hinded, kommentaarid, mudelvastused vm)?

Enamik e-kursuse rakendused ja protsessid sisaldavad mitmesuguseid ülesandeid, mis antakse õppijatele sooritamiseks regulaarsete ajavahemike järel kogu õppeprotsessi jooksul. Ülesanded on efektiivsed vaid siis, kui õppijad saavad lisaks hinnetele  konstruktiivset tagasisidet.

  • Kursuse väljatöötamine (Design Your Activity)

Projektijuht koondab kursuse loomiseks meeskonna. Loomine selles meeskonnas on sisuline arendusmäng, mille käigus sünnib konkreetne rakendus ehk teatud nimega kursus.  Meeskonnamängu jooksul viiakse kursuse autori väljatöötatud sisu (õppematerjalid, testid, juhendid jm) üle e-õppe keskkonda. Iga mängu käiku saab vaadelda rakendusena samm- sammult, mis on mingis arenguetapis.

Kursuse hierarhiline sisu (koostise moodulid, komponendid) ja teostamine (protsessid, ülesanded, tööd, tegevused) ning nende visuaalne esitamiskuju mõjutavad õppurite õpikogemust märgatavalt. E-kursust arendav meeskond peab sisu esitama viisil, mis on kooskõlas akadeemiliste nõuetega ja vastab sellisele tasemele, mis on elektroonilisi töövahendeid põhjalikult tundvatele õppijatele harjumuspärane [117].

Õppematerjalide loomisel tuleks järgida e- õppe standardeid:

Standarditest kinni pidamine annab võimaluse materjale eksportida ja importida erinevatesse õpikeskkondadesse.

E-kursuse loomisel, läbiviimisel ja kasutamisel peab kindlasti arvestama autoriõiguse seadusega. Kursuse sisus peab olema kirjas kõikide autorite panus. Iga materjaliosa juures peab olema üheselt arusaadav ja nähtav märgend, kus on kirjas materjali autor(id). Autorite isiklikke õigusi ja litsentsi alusel saadud varalisi õigusi tuleb kaitsta ning kolmandate osaliste (kaasa arvatud õppijate) loodud materjalide kasutamise suhtes kehtivatest piirangutest kinni pidada. Kõik õppematerjalid ei pea olema kursuse autori loodud, kasutada võib vastava litsentsiga [nt Creative Commons – http://www.creativecommons.ee] varustatud avatud materjale. Kasutatud teose autori nime, teose nimetuse ning avaldamisallika kohustusliku äranäitamisega on lubatud õiguspäraselt avaldatud teose tsiteerimine ja refereerimine motiveeritud mahus, järgides refereeritava või tsiteeritava teose kui terviku mõtte õige edasiandmise kohustust (autoriõiguse seadus, https://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=13246706).

E-õppematerjalide väljatöötamisel on soovitatav järgida alljärgnevaid põhimõtteid [117]:

  • õppematerjalide esitamiseks kasutatakse erinevaid alternatiivseid multimeedia vahendeid ja lahendusi;
  • e-kursuse sisu arvestab õppijate vajaduste ja eripäradega. Kursusel osalemine on võimalik ka kehva internetiühenduse korral;
  • e-kursuse on usaldusväärne, täpne ja ajakohane. Selgelt on esitatud looja ja õppeasutuse andmed viidatud on autoriõiguse seaduse järgi;
  • õppematerjali saab kasutada erinevate veebilehitsejate (Mozilla Firefox, Microsoft Internet Explorer) ning operatsioonisüsteemidega (Microsoft Windows, Linux, Mac OS);
  • õppematerjalid on keeleliselt korrektsed;
  • õppematerjal on sobivalt liigendatud väiksemateks osadeks.

E-kursuse teostamiseks on mitmeid eri võimalusi. Õpetaja jaoks kaugelt kõige lihtsam neist on realiseerida kursus mõnes veebipõhises õpikeskkonnas. 

Mõiste „veebipõhine õpikeskkond” hõlmab kõiki süsteeme, mis on vajalikud veebipõhise õppe juhtimiseks. 

Veebipõhise õpikeskkonna keskmeks on vahendid, millega salvestatakse, edastatakse ja esitatakse õppijatele e-õppematerjalid. Veebipõhise õpikeskkonna omadused mõjutavad õppe olemust, õppijatega suhtlemise viise ning õpetajate ja õppijate tööd [117].

Veebipõhiseid õpikeskkondi kasutatakse [117]:

  • kursuse õppematerjalide esitamiseks, kusjuures materjalid võivad sisaldada teksti, pilte, videoid ja heli;
  • õppijate ja õpetajate vaheliseks ning õppijate omavaheliseks suhtlemiseks foorumi, postkasti, jututoa või jagatud tahvli vahendusel;
  • õppimise hõlbustamiseks, kasutades info otsingusüsteeme, sõnastikke, fotode andmebaase, viiteid veebis leiduvatele materjalidele;
  • õppijate hindamiseks (testid ja ülesanded);
  • kursuse administreerimiseks (õppijate ning õpitulemuste haldamine, statistika õppijate tegevuse kohta).

Eesti e-Ülikooli ja e-Kutsekooli liikmes koolidel on võimalik kasutada järgmisi keskkondi: 

Õpetajatel on võimalik saada haridustehnoloogidelt pedagoogilist ja tehnilist nõustamist ja/või abi e-kursuste loomisel veebipõhises õpikeskkonnas.

Keerukamate kursuste jaoks võib luua e- laboratooriume kui selleks on vahendid. E- labor võib olla kombineeritud õppe toetamisel  kvaliteeti tõstev vahend.

Kursuse valmimise üheks etapiks on kursuse testimine, mille  eesmärk on teha kindlaks, kas õppemeetodid ja -materjalid vastavad eesmärkidele. Testimine võimaldab määrata kursuse tugevad ja nõrgad küljed.

Kursuse terviklikuks testimiseks on palju meetodeid, mida võib kasutada eraldi või omavahel kombineerituna. Enamlevinud meetodid on järgmised:

  1. kogenuma kolleegiga kursuse läbivaatamine;
  2. sihtrühma esindajatega testimine. Valitakse soovitavalt 2-3 tulevast õppurit, kes saavad kursuse testimiseks teostatavas õppeprotsessis eriülesanded [117];
  3. spetsiaalse pilootrühma kasutamine. Kursuste pilootrühmaks sobivad täienduskoolituses osalevad ettevõtete töötajad või õpetajad, kes oskavad hinnata õppematerjalide, ülesannete jõukohasust jms ning anda adekvaatset tagasisidet;
  4. asendada e-õpe kombineeritud õppega st, et kuigi kursus on planeeritud täielikult e-õppe vahenditega, kasutatakse esimesel korral väiksema grupiga kombineeritud meetodeid, et saada kursuse käigus paremat tagasisidet.

Kursuse testimisel peaks kursuse juhendaja saama tagasisidet järgmistes valdkondades:

  • kursuse struktuur ja kujundus;
  • sisu – selle sobivus, asjakohasus, eelteadmistele vastavus ja organiseeritus;
  • õppetöö efektiivsus – õppimise produktiivsus kursuse jaoks planeeritud aja piires, õppijate aktiivsus, tähelepanu ja väljendusjulgus, arutelude kasulikkus, materjalide omandatavus ja adekvaatsus;
  • tehnoloogia kasutamine – positiivsed küljed, probleemid, arvamus kasutatavast tehnoloogiast;
  • suhtlemine – võimalused suhelda teiste õppijatega ja õpetajaga, suhtlemise kvaliteet ja kvantiteet;
  • ülesanded – nende kasulikkus, raskus, ajamahukus, tagasiside saamise efektiivsus;
  • testid – nende asjakohasus, raskus, tagasiside;
  • toetus õppijatele – tuutorite abi, tehnoloogia, raamatukogu ja arvutiklasside teenused, õppematerjalide kättesaadavus;
  • õpetaja – tema juhtiv roll, organiseerimisvõime, ettevalmistus, entusiasm, avatus.

Testimine on eriti vajalik, kui kursust hakatakse kasutama suurte gruppidega, kus õppetöö käigus kursuse muutmine on eriti raske.

  • Õpitu rakendamine (õppe- või õpiprogramm) Learning Program (Implementing Your Learning Program)

Peale kõrgetasemelise õppematerjali, tugeva tehnoloogilise toetuse õppijatele ning hea tehnoloogilise infrastruktuuri on vaja e-kursus ka oskuslikult läbi viia. Õppeprotsessis on võimalik kasutada erinevaid mudeleid, mis toetavad mitte ainult pedagoogilist ülesehitust, vaid ka kursuse korraldust (läbiviimist) ja disainimist tervikuna. Näiteks on tehnikaerialade õppuritele soovituslik ülalpool kirjeldatud 7E mudel (joonis 5.4), mida kindlasti ka kursuse algul õppuritele tutvustatakse.

7E mudeli etappide kirjeldus on järgmine:

  1. Kaasamine – selles etapis on tähtis ka õppijate motiveerimine ja julgustamine. Etapp lõpeb siis, kui õppijad on postitanud oma esimesed sõnumid.
  2. Huvi tekitamine – selles esimeses etapis antakse  eelteadmisi, seostatakse varasemate teadmistega ja selgitatakse seoseid reaalse eluga. E-õppe keskkonnas toimub sotsialiseerumine. Veebipõhise õpikeskkonna suhtlemisvahendid loovad võimaluse osavõtjate omavaheliseks suhtlemiseks. Reaalne sotsialiseerumine sõltub arutelude planeerimisest ja tuutori tegevusest. Kursuse käigus peab õppijatel tekkima tunne, et nad kuuluvad ühtsesse rühma, mis soodustab pühendumist ja fokuseerumist.
  3. Uurimine – toimub informatsiooni vahetamine. Selles etapis hakkavad õppijad mõistma, kui suur kogus materjali on veebis kättesaadav. Neile meeldib kohene juurdepääs kogu infole ning info kiire vahetamine.
  4. Selgitamine – mõtestatakse e-õppe protsess, selgitatakse mõisted  ja terminoloogia. Siin võime kokku puutuda ohuga, et info suur maht võib õppijaid kohutada, mistõttu tuutori või õpetaja ülesandeks on tõsta õppijate enesekindlust ning entusiasmi. Osavõtjatel peab tekkima interaktsioon kursuse sisuga ning samal ajal ka tuutori ja kaasõppijatega. Selles etapis toimub teadmiste omandamine, tegemist on veebipõhise kursuse kõige interaktiivsema osaga. Toimub osavõtjate omavaheline intensiivne ja avalik suhtlemine. 
  5. Täpsustamine – toimub edasine arutelu ja üldistamine, mõistete täpsustamine. Mõistete vaheliste seoste (sh seoste kaudu toimuvate dünaamiliste muunduste) mõistmiseks kaasatakse sobivaid teooriaid. Formuleeritakse oma ideid ja arvamusi teemade kohta, loetakse teiste osavõtjate kirju ning reageeritakse neile. 
  6. Laiendamine – õpitulemuste suunamine uutesse valdkondadesse. Aruteludest ja kaasõppijate näidetest saavad õppijad küll vähe uut infot, kuid laiendavad tänu sellele oma vaatepunkte, täiendavad kontseptsioone ja teooriaid, õpivad tundma protsesse, saavad uusi ideid ning suurendavad kursuse materjalidest arusaamist nii endal kui ka kaasõppijatel. Seega mitte ainult ei jagata infot, vaid toimub teadmiste laiendamine ja võimalusel ka konkreetne rakendamine. Vajadusel luuakse uusi äriideid ja kavandatakse äriplaane, et viia innovatiivsed ideed ettevõttesse või tooted tootmisse.
  7. Hindamine – hinnata, mida õpilased teavad ja suudavad. Hinnangu andmine ja kokkuvõtete tegemine. Selles etapis hinnatakse e-kursuse iga õppeprotsessi tulemusi ja antakse tagasisidet. Arutletakse, kuidas ülesannete jooksul koostöö sujus, antakse hinnang kasutatavale tehnoloogiale (sh teooriale) ning kasutatava tehnika mõjule püstitatud eesmärkide saavutamisel, samuti soovitusi kursuse edaspidiseks parandamiseks.

Joonis 5.5 Õppeprotsess e-kursuse läbi viimisel läbi 7E mudeli

E-õppe puhul on kindlaks tehtud, et üks põhitegur, mille abil saab tõsta kursuse lõpetanute määra, on õppijatele kursuse läbiviija pakutav tugi. Sõltuvalt õppijate arvust, töömahust ja võimalustest võib kursuse läbiviimisel kaasata tugiisiku ehk tuutori. Parimal juhul on õppuril oma mentor, kes on õpiprotsessid juba läbinud. 

Õpetajad, mentorid ja tuutorid peavad e-õppes täitma alljärgnevaid rolle [117]:

  • tehniline (technical) – arvuti ja õpikeskkonnaga seotud abi kursusel osalejatele. Tehnilise toe pakkumisel selgitatakse õppijatele IT alaseid teadmisi.
  • organisatoorne (managerial) – õppeprotsessi juhtimine; Organisatoorsest aspektist on väga oluline pidevalt jälgida kursusel osalejate aktiivsust ja tegeleda nendega.
  • sotsiaalne (social) – toetava õhkkonna loomine kursusel osalejate vahel. Õpetaja ja tuutori sotsiaalse rolli eesmärgiks on aidata kaasa õpperühma ühtse õhkkonna tekkimisele ja sellele, et õppija tunneks end kursusel oodatud isiksusena, kes võib vabalt väljendada oma soove ja arvamusi. 
  • pedagoogiline (pedagogical) – olulistele materjalidele tähelepanu juhtimine, iseseisva töö juhtimine ja tagasiside andmine. Pedagoogilises rollis tuleb e-kursusel õppijaid toetada ülesannete sooritamisel ja anda hinnangut nii õppija õppeprotsessile kui ka lõpptulemusele.
  • Kursuse hindamine (Evaluate)

Hinnangu andmise kaudu tagatakse kursuse edasiarendamise võimalus. E-kursuste hindamisel saab lähtuda taas ADDIE mudelist ja anda hinnangu kursuse analüüsi, kavandamise, väljatöötamise ja läbiviimise etapile. Kursuse hindamisel peaks jälgima ka kvaliteedi nõudeid. Hindamisel võiks arvestada ka kursuse sisu, teostusviise ja interaktiivsust. Selleks võib kasutada järgmisi meetodeid:

  • väline hindamine – välised hindajad vaatavad kursuse rakenduse läbi, pakkudes arendustööalast tagasisidet ning andes üldhinnangu kursusele. Väline hindamine võib olla mõningatel juhtudel võrdlushindamine teiste analoogsete kursustega või eksperthindamine.
  • sisene hindamine, mille puhul:
    • kursuse käigus kogutakse andmeid selle kohta, kuidas õppijad e-õppevahendeid kasutavad ning analüüsitakse neid andmeid;
    • esitatakse jälgimis- ja hindamisprotsessi jooksul dokumenteeritud tagasisidet, mille alusel saab kursust parandada ja muuta.

Sisemiseks hindamiseks võib kasutada erinevaid meetodeid:

Kõige efektiivsem on eneseanalüüsi tegemine kursusele. Kõige lihtsamaks meetodiks on küsimustik.Sõltumata sellest, kas hinnangu andmiseks kasutatakse välist või sisemist hindamist, on hindamine eelkõige andmete kogumise protsess, mille alusel tuuakse välja kursuse tugevused ja tehakse järeldused vajalike muudatuste kohta, mis omakorda võimaldavad kursust täiustada [117]