Riigi Tugiteenuste Keskus – kas tugi või tõke?

Eesti riik on viimase kahekümne aasta jooksul püüdnud oma avalikke teenuseid digitaliseerida ja tõhustada. Me oleme uhked e-riigi kuvandi üle, räägime läbipaistvusest, efektiivsusest ja paindlikkusest. Kuid nende ilusate loosungite varjus toimib süsteem, mis ei ole ei paindlik ega tõhus. Riigi Tugiteenuste Keskus (RTK) on institutsioon, mis peaks haridusasutustele, kohalikele omavalitsustele ja teistele partneritele olema tugi. Tegelikkuses on ta aga liiga sageli pidur ja koormus.

Mis on RTK roll?

RTK loodi eesmärgiga koondada avaliku sektori tugifunktsioonid – personal, finantsid, riigihanked, aruandlus – ühte kohta. Idee oli hea: vähendada dubleerimist, pakkuda ühtseid standardeid, tagada kontroll ja vältida maksumaksja raha raiskamist. Praktikas tähendab see, et koolid, ülikoolid, ministeeriumid ja projektijuhid peavad oma tegemised sisestama, tõestama ja kinnitama RTK-sse. Seal kontrollitakse, kas kõik on korrektne, ja vajadusel saadetakse tagasi parandusi nõudvad märkused.

Kõlab justkui loogiline. Kuid probleem on selles, et RTK ei käitu partneri, vaid pigem bürokraatliku tsensorina. Sageli jääb mulje, et nende töö ei ole aidata projekti edukalt ellu viia, vaid pigem leida iga hinna eest vigu. Mitte lahendada, vaid keerulisemaks teha. Mitte toetada, vaid kahtlustada.

Kuidas see päriselus välja näeb?

Kõige selgemalt paistab see välja haridusasutuste projektides, kus Euroopa Liidu vahendeid kasutatakse laborite rajamiseks, õppekavade arendamiseks või õpetajate koolituseks. Projekti meeskond töötab, räägib ettevõtetega, kirjutab programme, loob päriselt väärtust. Ja siis tuleb RTK. Nad küsivad dokumente, lisasid, seletusi, kirjalikke kinnitusi, paragrahvide viiteid. Üks vale kuupäev või vale sõna Exceli tabelis tähendab, et dokument tuleb uuesti teha.

Küsimused ei ole alati halvad – läbipaistvus on vajalik. Aga liiga sageli ei ole need küsimused sisulised. Nad on formaalsed, pedantsed ja mõnikord täiesti kõrvalised. Näiteks nõutakse põhjendust, miks seadme hind on muutunud kolme kuuga, kuigi igaüks teab, et turul hinnad kõiguvad. Või palutakse viidet „lisa 2-le“, mida tegelikult ei olegi, sest see dokument polnud sel hetkel veel vajalik. Või küsitakse aru, miks õpetaja töötasu arvestus on tunnipõhine, kuigi see on seadusega lubatud ja igati mõistlik.

Sellised protseduurilised vaidlused söövad aega, energiat ja närve. RTK ametnikul on mugav öelda „palume täpsustada“. Projektijuhil tähendab see aga kümnete tundide lisatööd, arusaamatu kirjavahetuse pidamist ja lõputut Exceli tabelite ümbertäitmist.

Kontroll või usaldus?

RTK toimib loogikal: kõik projektijuhid ja asutused on potentsiaalsed kuritarvitajad. Kui neid ei kontrolli, siis nad kindlasti eksivad või petavad. Tegelikult on see suhtumine sügavalt ebaõiglane. Haridusasutused ei loo laborit selleks, et raha „ära peita“, vaid selleks, et õpilased saaksid õppida ja õpetajad saaksid õpetada. Kui õpetaja kirjutab materjale, siis tema töö maksabki, mitte ei ole „hämara väärtusega“.

Usalduse asemel eeldatakse süüd. See meenutab nõukogudeaegset mentaliteeti, kus iga kodanik oli potentsiaalne rikkuja ja riik pidi teda kontrollima. XXI sajandi Eestis peaks asi olema vastupidi: riik usaldab, aga kontrollib mõistlikul tasemel. Täna on RTK pigem masinavärk, mis on loodud vigade otsimiseks, mitte partnerluseks.

Mõju inimestele

RTK koormus ei ole pelgalt formaalne. See mõjutab otseselt õpetajate, projektijuhtide ja koolide tööd. Kui õppejõud või õpetaja peab veetma kümneid tunde aruandluse kallal, siis ta ei saa neid tunde kasutada õppematerjalide loomiseks või õpilaste juhendamiseks. Kui kooli juhtkond peab pidevalt tõestama, miks nad ühte või teist seadet vajavad, siis jääb vähem aega tegelikuks strateegiliseks juhtimiseks.

Eestis on niigi õpetajate puudus ja haridusasutuste ülekoormatus. RTK tööstiil ei aita seda lahendada, vaid süvendab probleemi. Me räägime õpetajate motiveerimisest, aga samal ajal sunnime neid töötama tasuta bürokraatidena.

Kust tuleb probleem?

RTK ametnikud ei ole halvad inimesed. Enamik teeb oma tööd kohusetundlikult ja tahab korda. Aga süsteem, kus nad töötavad, on üles ehitatud jäiga kontrolli, mitte usalduse peale. Neil on kohustus kontrollida iga dokument, iga kuupäev ja iga allkiri. Nad ei saa öelda: „See on sisuliselt korras, lähme edasi.“ Nad peavad ütlema: „Palume täpsustada,“ sest vastasel juhul kardavad nad ise vastutusele võtmist.

Probleem ei ole ainult RTK-s, vaid ka kogu riigi juhtimiskultuuris. Meie poliitikud räägivad efektiivsusest, aga praktikas toodetakse juurde üha uusi kontrolle ja regulatsioone. Bürokratiseerumine on muutunud enesestmõistetavaks.

Kuidas saaks teisiti?

Lahendusi on. Esiteks võiks RTK tööstiili muuta partnerluslikumaks. Kontroll ei kao kuhugi, aga selle raskuskese peab nihkuma vigade otsimiselt lahenduste leidmisele. Kui projektijuht on midagi valesti teinud, siis RTK ülesanne ei tohiks olla ainult punase pliiatsi tõmbamine, vaid ka juhendamine: „Tehke nii, see on korrektne.“

Teiseks tuleks vähendada ülereguleerimist. Kui projekti aruandlus muutub paksemaks kui projekti tegelik sisu, siis on midagi valesti. Riik peaks hindama tulemusi, mitte vormitäitmist. Kui kool ostis seadmed ja need on klassis olemas, siis see ongi tulemus. Kas hinnapakkumises oli font Arial või Times New Roman – see ei ole enam oluline.

Kolmandaks on vaja usalduskrediiti. Kui asutus on aastaid projekte korralikult teinud, siis võiks talle anda lihtsustatud korra. Kõiki ei pea mõõtma ühe puuga. See vabastaks töökoormust ja lubaks keskenduda nendele, kus tõesti on riskid.

Lõpetuseks

Riigi Tugiteenuste Keskus loodi selleks, et aidata. Paraku on temast saanud süsteem, mis takistab. Ametnik ei peaks olema õpetaja tööandja, vaid tema partner. Kontrolli peab olema, aga see peab olema mõistlik, proportsionaalne ja toetav. Täna on see liiga sageli ülereguleeritud, bürokraatlik ja umbusklik.

Kui me tahame, et Eesti haridus ja teadus liiguks edasi, siis ei piisa ainult ilusatest loosungitest. Me peame ka päriselt vähendama bürokraatiat. RTK peab muutuma tugikeskusest päriselt toeks, mitte pelgalt takistuseks. Muidu jääme me olukorda, kus projektid kulutavad rohkem aega aruandlusele kui tegelikule sisule. Ja see ei ole enam tugi, vaid kahju.