Miks vanad haridusmudelid AI ajastul enam ei tööta?
Tehisaru on viimastel aastatel toonud haridusse raputuse, mille sarnast me pole varem kogenud. Kui internet ja nutitelefonid muutsid küll õppetöö vormi, ei kõigutanud need siiski hariduse alusmüüri. AI seevastu sekkub otse sellesse, kuidas teadmisi omandatakse, hinnatakse ja milleks haridust üldse peetakse. Probleem pole aga ainult uues tehnoloogias. Suurem probleem on see, et meie hariduspoliitika on jäänud kinni möödunud sajandi arusaamadesse ning üritab uut maailma juhtida vanade tööriistadega.
Keelamise illusioon
Esimene reaktsioon AI peale on olnud keelamine ja kontrolli karmistamine. Räägitakse plagiaaditõrjest, eksamitööde turvamisest, isegi täielikust keeldumisest. Kuid see tee ei vii enam kuhugi. Õpilased kasutavad AI-d nagunii – kodus, telefonis, vahel ka eksamil. Nii nagu ei saanud ära keelata internetti ega kalkulaatorit, ei saa ära keelata ka tehisaru.
Vananenud hindamismudel
Eesti haridussüsteem põhineb endiselt suuresti kirjalikel töödel – esseedel, referaatidel, lõputöödel. Need on seni olnud kvaliteedi ja teadmiste omandamise peamised mõõdikud. AI aga toodab igasugust „korrektset teksti“ hetkega. Kui hindamine seisneb vaid selles, kas tekst on grammatiliselt ladus ja struktuur olemas, siis pole enam mingit vahet, kas töö tegi üliõpilane või algoritm.
Hariduspoliitika on siiani lähtunud eeldusest, et kirjalik väljendus = iseseisev mõtlemine. AI lõhub selle eeldusliku seose. Me ei saa enam hinnata ainult teksti kuju, vaid peame otsima viise, kuidas hinnata õppijat terviklikult – tema arutlusoskust, loovust, suhtlemisvõimet.
Päris probleem
AI ise ei ole hariduse vaenlane. Probleem seisneb pigem selles, et meie hariduspoliitika on liialt kinni vana maailma loogikas. Meie koolisüsteem on harjunud mõtlema, et teadmisi saab kontrollida standardiseeritud tööde ja eksamitega. Nüüd, kui masin suudab need standardid täita paremini kui inimene, seisame silmitsi paradoksiga: kas inimene üldse enam vastab sellele, mida hariduspoliitika „heaks tulemuseks“ peab?
Tegelikult peaksime hoopis küsima, milliseid oskusi on vaja maailmas, kus AI on kõigile kättesaadav. Vastus on üsna selge: kriitiline mõtlemine, aruteluvõime, loovus, probleemilahendus ning oskus kasutada tehnoloogiat eetiliselt ja teadlikult. Just need on oskused, mida AI ise ei asenda. Hariduspoliitika peab aga alles jõudma arusaamani, et nende oskuste kujundamine peab saama esmatähtsaks.
Õpetajate puuduse vari
Kõige selle kõrval on haridussüsteemi ees veel üks tõsine probleem – õpetajate puudus. Juba praegu on klassides õpetajaid vähem, kui tegelikult vaja oleks, ning paljud pedagoogid liiguvad väsimuse või väikese palga tõttu teistesse valdkondadesse. Kui õpetajaid ei ole, siis ei saa ka kõige nutikamad õppekavad ega AI-lahendused toimida.
Poliitika räägib küll digipöördest ja tehisarust, aga jätab kõrvale kõige olulisema: inimesi, kes oskavad õpilastega suhelda, juhendada ja motiveerida, jääb järjest vähemaks. Tehisaru ei saa õpetajat täielikult asendada – vähemalt mitte nende oskuste puhul, mis on kõige olulisemad: empaatia, vahetu tagasiside, õpilase isiksuse ja motivatsiooni tundmine. Kui õpetajate puudust ei lahendata, ei ole ükski „AI strateegia“ midagi väärt.
Mis on muutunud
AI on toonud kaks olulist muutust, mis ei ole pelgalt tulevikuvisioonid, vaid juba tänane reaalsus.
- Kirjaoskuse ja analüüsioskuse taandumine. Kui üliõpilane harjub, et masin teeb kõik ära, kaob iseseisva mõtlemise harjumus. Õppija ei õpi enam siduma fakte ja ideid, vaid oskab vaid genereeritud teksti tarbida. See õõnestab hariduse kõige olulisemat eesmärki – arendada inimest, kes suudab ise mõelda.
- Õpetaja rolli muutus. Õpetaja ei saa olla enam ainult teadmiste vahendaja. Ta peab muutuma juhendajaks, kes aitab õppijal mõista, kuidas teadmisi kasutada, kuidas neid hinnata ja kuidas tehnoloogiat targalt rakendada. Paraku ei toeta hariduspoliitika seda muutust. Õpetajatele pannakse pigem suurem koormus peale, aga lisavahendeid ega ajaruumi juurde ei anta.
Mida teha
Kui tahame, et AI ei rikuks lõplikult meie haridust, tuleb poliitikas teha mitu põhimõttelist pööret.
- Uued hindamismeetodid. Suulised eksamid, seminarid, grupiprojektid ja päriselulised ülesanded peavad muutuma sama oluliseks kui kirjalikud tööd. Seal, kus masin ei saa vastuseid ette anda, näeme tõelist õppija taset.
- AI kirjaoskus õppekavasse. Õpilasi tuleb õpetada AI-d kasutama kriitiliselt ja läbipaistvalt. Töödes võiks olla kohustuslik märkida, millist abi AI-lt saadi. Nii ei teki varjamist ega teesklust.
- Õpetajate toetus. AI peab aitama ka õpetajaid – tagasiside, hindamise ja administratiivsete ülesannete lihtsustamisel. Kui õpetaja on ülekoormatud, ei saa ta olla hea juhendaja.
- Aus poliitika. Haridusministeerium peab tunnistama, et plagiaaditõrje ja keelamine ei toimi. Seni, kuni poliitika hoiab kinni vanadest vormidest, ei saa süsteem enam usaldusväärne olla.
Lõpetus
AI ei hävita haridust. Selle hävitab hoopis meie enda hariduspoliitika, kui ta ei suuda muutuda sama kiiresti kui tehnoloogia. Küsimus ei ole enam selles, kas õpilased kasutavad AI-d – nad juba kasutavad. Küsimus on selles, kas Eesti suudab kujundada hariduse, mis valmistab inimesi ette tulevikuks, mitte mineviku standardite järgi.
Kui jätkame vanade tööriistadega, kaotame lõpuks kogu süsteemi usaldusväärsuse. On aeg valida, kas jääda paberitesse kinni või kujundada haridus, mis sobib päriselt tehisaru ajastusse.