Koerakoonlaste vari Eesti hariduses
Kolhoosimõtte vari Eesti hariduses
Eesti haridusreformidest rääkides kõlab suuri sõnu – uuendus, kvaliteet, kaasajastamine. Tegelikult liigume aga ohtlikult suunas, mis meenutab nõukogude kolhoosimõtet ja veelgi sügavamalt – koerakoonlaste pärandit.
Vana-Kreeka ideaaliks oli vooruslik inimene: aus, vastutustundlik ja valmis seisma teiste eest. Mongolite ehk koerakoonlaste impeerium rajas end vastupidisele: tingimusteta lojaalsus, manipuleerimine ja hirm. Sama muster kordus Nõukogude kolhoosis, kus peremees kadus ja vastutus hajus.
Esimese vabariigi peremehe kultuur toetas aga hoopis teist hoiakut – igaüks vastutas oma töö ja elu eest. Kool pidi kasvatama inimesi, kes on oma saatuse peremehed. Taasiseseisvumise järel püüdsime sellele rajale tagasi minna.
Paraku näeme nüüd uut libisemist. Haridus liigub tsentraliseerimise ja ühtlustamise poole. Koolide iseseisvus väheneb, õpetajad muutuvad täitjateks, õpilastest kasvatatakse süsteemi osi, mitte iseseisvaid inimesi. See on koerakoonlaste mõtteviisi taassünd.
Sama hoiak elab edasi ka putinlastes – koerakoonlaste järeltulijates, kelle maailmapilt põhineb jõul, hirmul ja manipuleerimisel. Kui me kasvatame noori samasuguses vaimus, siis kaob vastutus, ausus ja iseseisvus.
Eesti kultuuril võiksid olla sügavad juured, aga 200 aastat orjapõlve ja nõukogude aeg on neid lõhkunud. Kui lubame haridusel liikuda tagasi koerakoonlaste mõttemalli, siis sünnitame haige ühiskonna ja haige riigi. Hariduse eesmärk ei saa olla kollektiivne anonüümsus, vaid peremehe mõtteviis: inimesed, kes tunnevad end oma töö ja elu peremehena. Alles siis on Eestil tulevikku.
Juurte juurde: peremehe kultuurist koerakoonlaste mõtteviisini ja tagasi
Eesti haridusreformidest rääkides kõlab poliitikute suust sageli suuri sõnu – uuendus, kvaliteet, kaasajastamine. Tegelikkuses liigub meie haridussüsteem täna ohtlikult suunas, mis meenutab pigem nõukogude kolhoosimõtet kui esimese vabariigi peremehe kultuuri. Ja kui aus olla, siis see on märk haigest riigist, haigest ühiskonnast ja haiglasest hariduskorraldusest.
Vana-Kreeka ja koerakoonlased
Ajalugu annab meile võrdlusmomente. Vana-Kreekas peeti ideaaliks vooruslikku inimest – isiksust, kes oli valmis seisma oma kaaslaste kõrval, vastutama oma tegude eest ja teenima avalikku huvi. Kreeklase jaoks ei olnud vooruslikkus poos, vaid tegelik eluviis.
Hoopis teistsugune oli mongolite ehk koerakoonlaste impeerium. Seal ei olnud oluline individuaalne kompetentsus ega iseseisev otsus, vaid tingimusteta lojaalsus khaanile ja tema lähikonnale. Yassa seadused lubasid valitsejal karistada igaüht, kes näitas välja vähimatki iseseisvust. Selline keskkond õpetas inimest mõtlema üht, rääkima teist ja tegema kolmandat.
See muster kandus põlvest põlve edasi – inimesed, kes olid harjunud manipuleerimise objektid olema, muutusid ise manipulaatoriteks. Kui peremees kaob, tekib asemele silmakirjalikkus ja vastutus hajub. Koerakoonlaste pärand elab inimeste mõtlemises veel sajandeid hiljem.
Esimene Eesti Vabariik: peremees on kohal
Eesti iseseisvumisel 20. sajandi alguses oli ühiskonna tugipunkt peremehe kultuur. Talud olid iseseisvad majandusüksused, peremees kandis vastutust nii oma pere kui ka töö eest. Sama mõtteviis kandus haridusse.
Koolis ei kasvatatud ainult töötegijaid, vaid iseseisvaid inimesi – oma töö ja elu peremehi. Noortele õpetati, et tööoskused ja teadmised on väärtus vaid siis, kui neid kasutatakse väärikalt ja vastutustundlikult. Õpetaja roll oli kasvatada isiksust, mitte anonüümset täitjat.
Peremehelikkus ei tähendanud üksindust, vaid selget vastutust – igaüks seisis oma töö ja otsuste taga. See oli sama ideaal, mida Vana-Kreeka ühiskond hindas: ausus, väärikus, vastutustunne. See oli vastand koerakoonlaste pärandile.
Nõukogude kolhoos: koerakoonlaste mõtteviisi taassünd
1940. aastate okupatsioon pööras Eesti ühiskonna pea peale. Talud, ettevõtted ja koolid allutati kesksele juhtimisele. Peremeest kui vastutavat inimest enam ei olnud – asemele tuli kollektiivne „ühine vara“, mis tegelikult ei kuulunud kellelegi.
Kolhoosikultuur oli paljuski koerakoonlaste mentaliteedi taastootmine: peremees kaob, vastutust ei ole, valitsevad silmakirjalikkus ja manipuleerimine. Kui asi läheb halvasti, siis vastutab „keegi teine“. Kui läheb hästi, siis saab kiita „kollektiiv“.
Sama kandus haridusse. Kool ei olnud enam iseseisvuse ja ettevõtlikkuse kasvulava, vaid süsteem, kus õpilasest tehti mutter. Õpetaja ei olnud enam kasvataja, vaid käsu täitja. Noortele anti signaal: ära mõtle ise, ära küsi liiga palju, ära astu rivist välja.
Tulemuseks oli põlvkond, kellele jäi alateadlikuks mustriks „mõtle üht, räägi teist, tee kolmandat“. See oli koerakoonlaste pärandi taassünd Nõukogude Eestis.
Uus Eesti Vabariik: tagasitulek peremehe juurde
1990ndate alguses sai ühiskond aru, et kolhoos ei tööta. Ei tööta majanduses, ei tööta poliitikas ega tööta hariduses. Taasiseseisvunud Eesti alustas teed tagasi peremehe kultuuri poole.
Ettevõtlus vajas inimesi, kes võtavad vastutuse, suudavad ise mõelda ja ise otsustada. Hariduse reformid lähtusid sellest, et kool peab kasvatama iseseisvaid oskustöötajaid, kes on oma töö peremehed. Õpetaja roll taas tõusis – mitte ainult teadmiste edasiandjana, vaid isiksuse kujundajana.
See oli keeruline, aga aus tee. Tekkis arusaam, et kui tahame Euroopa riikide seas väärikalt seista, peame toetuma isiklikule vastutusele, mitte koerakoonlaste mõttemallile.
Tänapäev: libisemine tagasi koerakoonlaste pärandisse
Paraku näeme nüüd, 30 aastat hiljem, et kurss hakkab muutuma. Hariduse viimased reformid liiguvad tsentraliseerimise ja ühtlustamise poole. Koolid kaotavad oma iseseisvust, õpetajate sõnaõigus kahaneb, otsused liiguvad bürokraatide ja poliitikute kätte.
See meenutab taas koerakoonlaste pärandit: otsustajad on kuskil kaugel, täitjad peavad lihtsalt käsku täitma. Peremehe mõtteviis asendub kollektiivse vastutuseta süsteemiga.
Kui kool muutub kohaks, kus õpetaja on vaid käskude täitja ja õpilasest kasvatatakse süsteemi osa, mitte iseseisvat inimest, siis kasvatame taas põlvkonda, kelle loomulik hoiak on „mõelda üht, rääkida teist ja teha kolmandat“.
See ei ole enam lihtsalt kutsehariduse probleem. See on kogu Eesti hariduse probleem. Kui haridus toodab koerakoonlaste mentaliteediga inimest, on tagajärjeks haige riik ja haige ühiskond. See on sama mõtteviis, mis elab edasi putinlastes – koerakoonlaste järeltulijates, kelle maailmavaade põhineb jõul, hirmul ja manipuleerimisel.
Lõpetuseks: katkised juured ja vanaisa tarkus
Eesti kultuuril võiksid olla sügavad ja tugevad juured – Vana-Kreeka vooruslikkuse ideaal ja esimese vabariigi peremehe kultuur võiksid anda meile kindla vundamendi. Paraku on need juured korduvalt katkenud. Ligi 200 aastat orjapõlve lõid mõtteviisi, kus isiklik vabadus ja vastutus suruti alla. Nõukogude okupatsioon kinnistas selle veel kord – peremehe asemel oli kolhoos ja kollektiivne anonüümsus.
Seepärast ei saa täna rääkida ainult kutseharidusest. Probleem puudutab kogu Eesti haridust. Kui haridus kasvatab inimest, kes ei tunne end oma elu ja otsuste peremehena, siis on tulemuseks nõrk ühiskond, kus on kerge manipuleerida. Kui aga haridus kasvatab iseseisvaid, vastutustundlikke ja ausaid inimesi, on ühiskond tugev, tervem ja väärikam.
Vanaisa tarkus ütleb, et lapsi tuleb kaitsta ebatervete mõtteviiside eest. Sama kehtib ka rahva jaoks tervikuna. Kui me lubame haridusreformidel liikuda koerakoonlaste mõttemalli ja putinlaste vaimsuse teed, siis sünnitame haige hariduse, haige ühiskonna ja lõpuks ka haige riigi. Kui hoiame au sees peremehe kultuuri, siis on meil lootust kasvatada põlvkondi, kes suudavad Eestit hoida ja edasi viia.
Märkuseks: Käesoleva artikli koostamisel on kasutatud mõtteid raamatust „Vanaisa uued lood“ (15,00 € sh KM). 29. augustil 2025 sai Ülo Vooglaid 90-aastaseks. Sel puhul on õpilaste käe läbi ilmunud uustrükk „Vanaisa“ raamatust. Lisaks uuele kujundusele on seekord kaasas ka „Vanaisa uued lood“ – seminaridel ja kohtumistel õpilaste kuuldud ning kirja pandud lood isa, vanaisa ja vanavanaisa rollis kogetust.