Tehnikaerialad saaks popiks karjäärinõustajate abiga

Aasta kutseõpetaja 2020 tiitliga pärjatud Eduard Brindfeldt Tallinna Tööstushariduskeskusest kinnitab, et Eesti haridussüsteem on valmis andma väga head mehhatroonika- ja robootikaharidust. Paraku on karjäärinõustajatel töö tegemata ja tehnikaerialadele jõuavad vähesed noored.

Kuidas teist sai kutseõpetaja ja miks just robootika ja mehhatroonika erialal?

Sellest on peaaegu 40 aastat, kui läksin tööle Tallinna 19. Tehnikakooli tele-raadio grupi meistriks. Mulle väga meeldis, sest kõige paremini õpib ju teisi õpetades. Aga nagu noorel inimesel ikka juhtub, töötasin seal kaks aastat ja läksin siis raha teenima. Oli kooperatiivide aeg, tööd oli palju ja katsetasin erinevaid ameteid.

Esimene õpetajaks olemise positiivse emotsiooni maitse oli suus ja ühel hetkel tundsin, et tahan taas õpetada. Jõudsingi 18 aastat tagasi Tallinna Tööstushariduskeskusesse. Vahepeal jõudsin ka muid asju õpetada – näiteks Sixtina mannekeenide koolis usuõpetust ning lisaks arvutit ja kodulehtede tegemist. Arvan, et õpetajaamet on mul veres. Kui nooremas eas proovitakse õpetajaametit, et ise paremini asjadest aru saada, siis vanemas eas tekib mingil eluetapil vajadus oma teadmisi ja oskusi teistele jagada.

Miks just mehhatroonika ja robootika? Tehnika on mulle alati meeldinud ja reaalained rohkem sobinud ‒ kooliajal olid minu lemmikained matemaatika ja füüsika.

Robotites nähakse tulevikku nii tööstuses kui ka laiemalt kogu elukorralduses, mistõttu on robootika üks perspektiivsemaid valdkondi, millega tegeleda. Kas see oli nii ka juba siis, kui teie sellele valdkonnale otsustasite pühenduda?

Mehhatroonika, automaatika ja arvutustehnika areng on andnud tõuke robotite arengule ning loonud vajalikud eeldused robotite tulekuks tööstusest tänavatele ja kodudesse.

Hinnanguliselt oleme praegu robootika arengus samasuguses seisus, nagu olime personaalarvutite arengus 1980. aastate alguses. Ilma robotiteta pole võimalik tänapäeval paljusid tööstusharusid ette kujutada. Rääkimata sõjatööstusest, kus lahinguid peetakse robotlennukite ehk droonidega.

Personaalarvutid ja nutitelefonid on juba ühiskonna toimimist mõjutanud. Kunagi nii oluline kirja kirjutamine paberile on jäänud unustusse. Elektrooniline asjaajamine kiirendab globaliseerumist nii heas kui halvas mõttes.

Olmerobotid ‒ robottolmuimejad ja -niidukid ‒ on meil juba igapäevased. Mismoodi robotid meie ühiskonda tervikuna võiksid muuta? Eluslooduses on levinud organismide sümbioosis elamine. Praegu oleme ajajärgus, kus kujuneb välja inimese-tehnoloogia sümbioos. Seda kõike arvestades oli mul selge, et pean nimetatud valdkonnaga edasi tegelema.

Kui ma 18 aastat tagasi Tallinna Tööstushariduskeskusesse tööle tulin, olid siin juba loodud eeldused saada heaks tehnoloogiakooliks. Maale oli toodud tolle aja kohta uus ja innovaatiline mehhatroonika eriala, oli ka loodud hea materiaaltehniline baas ‒ kool oli arenguks valmis. Mehhatroonika loogiline järg oli robootika, robotitehnika ja tööstusinformaatika.

Nüüd võime rahuliku südamega öelda, et oleme Eesti tipptehnoloogia-kutseõppeasutus oma materiaaltehnilise baasi ja võimaluste poolest.

Lisaks teeme tihedat koostööd Tallinna Tehnikaülikooli, Tallinna Tehnikakõrgkooli, Cleveroni Akadeemia ja teiste tehnoloogiaõppes esirinnas olevate asutustega.

Kas noored, kes peaksid keskkooli lõpus tegema erialavalikuid, saavad aru, kui perspektiivne valdkond on robootika ja mehhatroonika, millega võiks oma tuleviku siduda?

Reeglina ei saa. Tõenäoliselt oleme IT-õppe arendamisega ja propageerimisega endale karuteene teinud. Kõigil on ju teada, et tarkvaraarendajad saavad vähemalt 5000 eurot kätte. Kui noorel inimesel on valida populaarne IT-eriala nagu tarkvaraarendaja, siis jäävad robootika ja mehhatroonika tahaplaanile, rääkimata metallitöö ja pingioperaatorite erialadest.

Kõige populaarsem on muidugi tarkvaraarendus, sest seal saab kirjutada programme ja teha äppe. Ausalt öeldes ei saa gümnaasiumi ja põhikooli lõpetajad reaalsuses arugi, mis mingi eriala taga peitub. Näiteks mehhatroonika tausta ei mõista ka täiskasvanud, kui neil puudub selle alaga kokkupuude.

Sageli ilmneb äpihuviliste puhul veel üks suur probleem. Alles õppima asudes mõistavad nad, et selle erialaga kaasnevad matemaatika, loogika ja programmeerimise alused. See on igav, see on raske, ega sobi sugugi igaühele. See toob kaasa suure väljalangemise IT-erialadel.

Noored võiksid mõelda veidi maalähedasematele erialadele.

Hea oleks mõista, et IT on samasugune tugiala nagu majandus või keeleoskus – sellega üksi ei tee midagi ära. Need on tugioskused näiteks mehhatroonikale või robootikale.

On teil tulnud noori veenda robootikaga tegelema?

Ikka on. Oma kooli vastuvõtukomisjonide töös on vaja pidevalt tulevastele õppijatele selgitada, mis eriala on mehhatroonika või mida teeb töö juures roboti operaator.

Kõik saab alguse madalamatest kooliastmetest koos karjäärinõustamisega. Kahjuks on meie karjäärispetsialistid sellised inimesed, kes ei jaga tehnoloogiaerialadest midagi.

Minu meelest toimib meie karjäärinõustamine valesti ja valel ajal. Käisin kümme aastat tagasi Jaapanis Nissani autotehases ekskursioonil. Kõik inimesed töötavad ja äkki on liinide vahel mänguautomaadid. Milleks on kõrgtehnoloogilise ettevõtte tootmistsehhis lastele mõeldud mänguautomaadid? Meile selgitati, et tehast tuuakse vaatama lasteaialapsed, neile ongi need mõeldud. Kui väike laps isegi poolest räägitud jutust aru ei saanud, jäi talle meelde, et see oli äge tehas ja ta tahaks suurena seal töötada. Millal meie sellele tasandile jõuame?

Meie lastele antakse pisikesena kätte Legod ja esimeses klassis on robootikaring ning kõigile väga meeldib. Gümnaasiumiikka jõudes aga tehnoloogiaõppesse minejaid ei ole, vaid valitakse pehmem, näiteks humanitaar- või majandussuund. Miks see nii on? Kas neil läheb igavaks või saadakse aru, et pehmem suund on lihtsam või on see hoopis karjäärinõustajate tegemata töö?

Tehnoloogiaõppesse minejate vähesust kinnitavad ka tööjõuvajaduse uuringud, mis näitavad, et kutse- ja kõrgkoolide lõpetajatest ei jagu tuleviku töökohtade täitmiseks tehnika ja tootmise valdkonnas. Mida me peame tegema, et see puudujääk oleks väiksem?

Eestis ja kogu Euroopas ollakse silmitsi probleemiga, kus nii mõnelegi erialale ja töökohale ei leidu täitjat. Põhjused on erinevad ‒ kas on palk väike või on eriala ebapopulaarne.

On kaks varianti: kas tuua sisse rohkem võõrtööjõudu, kellel puudub reaalne tööharjumus ja -kogemus, või anda need tööd robotite kätte, näiteks robotkoristaja, robotmajahoidja, robothooldaja, robotsanitar jne. Paraku on praegu veel inimest vaja, kes nende keeruliste seadmetega tegeleks, neid häälestaks ja remondiks. Inimest on vaja seni, kuni robotid hakkavad hoolduse ja remondiga ise tegelema.

Siit kerkibki küsimus, missugune roll inimestele jääb ja kas inimesed on suutelised omandama uusi elukutseid?
Ilmselgelt on inimestele eluliselt vajalikuks muutunud oma elu eesmärkide ümbermõtestamine. Kuna inimestel on omadus uutes olukordades kohaneda ja hakkama saada, siis on lahendus ikka ümber- ja täiendõpe.

Kas haridussüsteem on valmis selleks, et valmistada ette rohkem nutikaid töötajaid, kes oskavad tehnoloogiat erinevatel elualadel kasutusele võtta, arendada, hooldada ja hallata?

Robotiseerimine on muutunud väga aktuaalseks kogu Euroopas ja ka Eestis. Vajadus valdkonna spetsialistide järele järjest suureneb.

Seni on robotid olnud suurettevõtete pärusmaa. Tööstus 4.0 revolutsiooni võib nimetada tööstuse renessansiks, mis toob robotite kasutuselevõtmise ka väikestes ja keskmise suurusega ettevõtetes.

Haridusele esitab see erilise väljakutse. Kõrg- ja kutsekoolid on valmistanud ette uued innovaatilised õppekavad: robootikainsener, roboti operaator ja robotitehnik, ning on pidevalt kursis, mis toimub maailmas tehnika ja robotiseerimise valdkonnas.

Koolitame oma õppejõude, et leida uut teotahtelist kaadrit, kes soovivad panustada oma teadmisi ja oskusi tehnikahariduse heaks. Kõikidesse tehnoloogiaga tegelevatesse koolidesse on loodud tänapäevased robootika ning mehhatroonika laborid. Sellega võime küll öelda, et haridussüsteem on valmis.

Mida see meile tähendaks, kui me ei suuda robootikas ja mehhatroonikas täita tööjõuvajaduse ootust ja meil tekib nende erialade spetsialistidest tõsine puudujääk?

Me jääksime arengus teistele riikidele alla ja see hakkaks mõjutama meie majandust. Selge see, et loodus tühja kohta ei salli ja tulemus oleks kvaliteetse kaadri sisse toomine kolmandatest riikidest, mina arvan, et see on paratamatus.

Kas ettevõtted saavad ise midagi teha, et neil oleks rohkem järelkasvu?

Suhtlen tihti nii Eesti Masinatööstuse Liidu, Eesti Külmaliidu kui ka ettevõtetega, kes meie õpilasi endale tööle ihkavad ja neile praktikakohti pakuvad. Kõik need liidud ja ettevõtted panustavad palju oma valdkonna erialade reklaamimisse, aga põhiprobleem on ikkagi inimeste vähesus meie vabariigis ja kindlasti ka majanduslikud ning poliitilised probleemid. Kuigi igal aastal lõpetab umbes 100 mehhatroonikut, on neil kõigil juba enne lõpetamist praktika käigus leitud töökohad olemas ja vabale turule nad ei jõuagi.

Seega, kutseõpilasi võiks olla julgelt rohkem! Aga me teame ju, et iga põhikooli lõpetanu jaoks on olemas koht gümnaasiumis ja iga gümnaasiumi lõpetaja tarbeks on olemas mitu kohta kõrgkoolis pehmetel erialadel.

Kas Eestis antav tehnikahariduse tase on selline, millega võib kindel olla, et lööb läbi ka piiri taga?

Oma kogemusest võin öelda, et tehnikahariduse tase on väga hea. Järeldusi teha on lihtne oma endiste õpilaste põhjal, kellest paljud töötavad rahvusvahelistes firmades ja ka piiri taga. Nende tagasisidest järeldan, et koolist saadud alusteadmistega on nad väga rahul.

Kui mõni keskkooliõpilane küsiks teilt plaani, kuidas kujundada enda edasine haridustee, et olla tulevikus edukas mehhatroonika/robootika valdkonnas, millise plaani te talle kaasa annaksite?

Suheldes noorte inimestega, kes reeglina soovivad, et elu oleks fun, üritan neile robootikat võimalikult põnevaks teha. Teen seda eluliste näidete varal ja kindlasti soovitan tegeleda õppimise ajal rohkem matemaatika ja füüsikaga.

Kõigepealt aga tuleb panna paika plaan, mida me oma elult tahame ja kuhu minna soovime.