Elust enesest

ELU EI TOHI MINNA IGAVAKS ÕPETAJAL EGA ÕPILASEL

Aasta kutseõpetaja 2020, Tallinna tööstushariduskeskuse mehaanika-, elektroonika- ja IT-valdkondade juhataja Eduard Brindfeldt sai väga hea tehnilise hariduse Tallinna polütehnikumist, mille lõpetas cum laude diplomiga. Loomulik oli sellise tulemusega jätkata haridusteed kõrgkoolis ja loogiline, et Tallinna polütehnilises instituudis. Ent selle kooli diplomit tal polegi. Tallinna polütehnilises instituudis hakkas igav, põhjendab ta kooli poolelijätmist, sest see, mida kõrgkoolis õpiti, oli peaaegu kõik polütehnikumis läbi võetud. Aga elu ei tohtinud ometi igavaks minna!

Õpingud katkestatud, suundus noormees toonasesse 19. tehnikakooli teleraadiogrupi õppemeistriks. Kahe aasta pärast vahetas ta ametit. „Mul pidi olema kogu aeg vaheldust. Esmatähtis oli põnevus,“ ütleb ta.

Brindfeldti elus oli üks põnev ja mitte väga tavapärane ajalõik siis, kui ta õppis usuteaduse instituudis ning seejärel elas Peterburis ja töötas seal Jaani kirikus. Usuasju läks otsiva vaimuga noor õppima sellepärast, et tahtis teada, miks me siin ilmas elame ja miks üldse olemas oleme. Religiooniharidus andis teadmisi üldfilosoofiast, inimese arengust, kultuuriloost, aga põhiküsimusele „miks?“ ta vastust ei saanud. Nüüd arvab ta, et võib-olla otsest vastust sellele küsimusele polegi. Jumal on lõpmatus ja täiuslikkus, mida me pole suutelised mõistma, kuid saame tunnetada.

Tegelenud ettevõtlusega „ajal, kui kõik hakkasid ärimeesteks ja äri oli vaja teha“, sai mees aru, et bisness ei ole tema ala, aga koolis võiks temast kasu olla. Selle teadmisega asus ta õppima Tallinna ülikooli kutsepedagoogikat ja lõpetas õpingud taas cum laude diplomiga.

Ei ole väga tavaline, et kutsekooli õpetajal on doktorikraad. Brindfeldtil valmis 2013. aastal doktoritöö õppeprotsessi automatiseerimisest, sellest, kuidas automatiseerimist õpetada, kasutades erinevaid õppemeetodeid, mudeleid, materiaalseid stende jm.

Õpetajagi õpib pidevalt

Brindfeldt ütleb, et usuteaduse instituudis omandatud haridus andis avara maailmapildi, mis pedagoogitöös on ülivajalik. Hea õpetaja eelduseks peab ta laia silmaringi ja kogemusi. Tehnilise ala õpetamisel ka head tehnilist tausta, mille omandamiseks peab õpetajagi kogu aeg õppima. „Mul on siin kontroller laua peal,“ viipab ta oma töölauale, „enne kui tundi lähen, harjutan kõik ülesanded läbi. Mis sest et olen seda kõike õppinud, aga ma pean kogu aeg tehniliselt arenema.“

Tunnustatud õpetaja sõnul on talle alati meeldinud õppida ja ta peab seda üheks oma hobiks. Õppides on alati olnud ta eesmärk asjast aru saada ja endale sisu selgeks teha, mitte pähe tuupida kontrolltöö, arvestuse ega eksami jaoks. Asja mõistes on tunduvalt lihtsam teha arvestusi, eksameid ja referaate, teab ta. Huvi oma õppeainete vastu on Eduard Brindfeldt püüdnud nüüd juba 20 aastat Tallinna tööstushariduskeskuses õpetajana ja mehaanika, elektroonika ning IT-valdkondade juhina oma õpilastelegi edasi anda. Õpetajatöös järgib ta põhimõtet õpetada võimalikult eluliste näidetega. Kutsehariduses on põhirõhk praktikal, kuid tehnilistel aladel on hädavajalik ka teooriat tunda.

Kerge on õpetada taibukaid, jõukohaselt tuleb koolitada neid, kes aeglasemaltõpivad. Kutsehariduses käib õppetöö juba praegu nii, nagu on kavandatud uues haridusstrateegias 2035: järgitakse individuaalset õpiteed. Kutsehariduses on vajadus tehniliselt keerukate erialade, nagu IT (info- ja kommunikatsioonitehnoloogia), mehhatroonika, automaatika ja metallitöö, oskajate järele. Õpetaja peab olema virtuoos, et teha neil aladel ka tuimana tunduv asi, nagu näiteks valemid, huvitavaks. Sõnadega „me peame“ ei saavuta tänapäeval midagi, ütleb õpetaja. Õpilastega hea läbisaamine, leidlikkus, kuidas nende elu huvitavaks teha – see kõik tuleb tema kogemusel aja jooksul ja iseenda pideva õppimise kaudu ning õpetajaks on ka elu.

Paindlik õpe on õpetajale väljakutse

Kutseharidus pakub mitmesuguseid õppimisvõimalusi, sh ümber- ja täiendusõpet, mis sobib igale eale. „Minu kõige vanem õpilane on üle 70 ja kõige nooremad on 15–16-aastased põhikoolist tulnud,“ sõnab Brindfeldt. Nüüdisajal on ligi pool õpilaskonnast töötavad inimesed, kutseõpe on muutunud ülipaindlikuks, etõppimine sobiks võimalikult paljudele. Eri vanuses ja teadmiste ning kogemustega õppurid teevad õpetajatöö keerukaks: kaugõpe pikendab pedagoogi tööpäevi ja -nädalaid ning laupäevigi veedab kutseõpetaja tihti koolis. Kutsehariduse õppematerjalid on peamiselt õpetajate endi koostatud. Koroonaaeg ja kaugõpe tekitas kiire vajaduse elektroonse koolimaterjali järele, mis kakskeelses koolis, nagu on tööstushariduskeskus, peab kahes keeles olema.

Kolme tehnilise valdkonna juhataja on 20 aasta jooksul ühte sammu astunud oma alade arengu ja muutustega. Muutunud on ka õpilased ja õppetöö ning nutiseadmed on saanud noortel asendamatuks. Brindfeldt ütleb, et ainet saab huvitavaks teha ka mobiiltelefoni kaudu õpetades ja seepärast tema neid seadmeid tunnis ära ei korja. Ega käsu ja keeluga jõua kusagile, teab kogenud pedagoog.

Digiõpe ei asenda õpetajat

Eduard Brindfeldti tunnustamisel tõsteti esile tema panust digiõpetuse arendamisel. Siiski arvab ta, et see pole väljapääs õpetajate puudusest, mis kummitab kutsekoole nagu teisigi haridusasutusi. „Me arendame rahvusvaheliste projektidega nn intelligentseid õpikeskkondi, kus õpitakse näiliselt õpetaja kaasabita.

Õpilane teeb teoreetilise osa ära, loeb materjalid läbi, vaatab videoid ja siis teeb ära testid. Kui need on positiivselt sooritatud, siis läheb edasi järgmise teemaga – need kõik on digiõppe võimalused. Aga kogu õppeprotsessiga on seotud ikkagi õpetaja, kes õppetööd jälgib.“

Meenutades oma kevadist koroonaaegset kogemust, ütleb Brindfeldt, et kaugõppe ajal olid tema tööpäevad hommikul kaheksast kuni vahel kella kaheni öösel. „Ei pea vastama õpilasele, ei pea temaga suhtlema, aga kui sul on erinevad kursused, erinevad materjalid, siis tahes tahtmata ei jätku tavatööpäevast,“ selgitab ta.

Digiõpe suurendab õpetaja koormust, kuid kutsehariduses ei saagi väga paljut nõnda õpetada ega omandada. „Mehhatroonikas võib matkida igasuguseid asju, aga lõpuks peab õpilane panema skeemi päriselt kokku, nii nagu tehakse ettevõttes,“ toob ta näiteks.

Eduard Brindfeldt on osalenud paljudes rahvusvahelistes projektides ja seetõttu oskab võrrelda oma valdkonnas meie kutsehariduse taset teiste riikidega. Ta toob näiteks, et meil on kutsekoolide materiaal-tehniline tase parem kui Jaapanis, sest seal on robootikat ja mehhatroonikat arendatud juba aastakümneid ja seadmeiduuendatakse vajaduse järgi. Meil aga on kõik uuem ja värskem ning selle poolest oleme maailmatasemel. Meie mure on õppejõudude puudus. Mis võlujõud on toonud heade oskuste ja teadmistega inimesi kooli õpetama, selle asemel et töötada kõrgema palga eest ja teha karjääri ettevõttes? „Kindlasti missioonitunne,“ vastab Brindfeldt.

Kutseharidus vajab positiivset kuvandit

Tehnilised erialad pole noorte silmis väga atraktiivsed. „Alati võiks kutseharidus rohkem n-ö pildil olla, aga viimastel aastatel on see siiski nähtav,“ räägib Brindfeldt. Ta on ise kaasa aidanud selle nähtavamaks tegemisele, olnud telesaate „Noor meister“ žüriis ja ka üks võistlusülesannete koostajaist. „Aga noored ei vaata telerit, vaid eelistavad Youtube’i ja videoklippe, seega peaks ehk sinna suunama rohkem infot,“ ütleb ta. „Kutsehariduse reklaam peab olema üdini positiivne, noorele lõbus, võib-olla natuke tobegi, aga see peab sihtrühmale n-ö peale minema.“

Pärast põhikooli või gümnaasiumi ei kujuta noor ette väga paljusid erialasid ega nende tähendust. Karjäärinõustamine on kutsekoolide silmis ikka valulaps. „Me oleme küll üritanud karjäärinõustajaid kokku kutsuda ja näidata, mis on mis eriala, aga seda peab kogu aeg tegema. Karjäärinõustamine ja noorte ettevalmistamine tulevaseks täiskasvanueluks on väga keeruline protsess,“ ütleb Brindfeldt. Kui oleks tema teha, alustaks ta karjäärinõustamist juba lasteaias.

Mitu lõõgastavat hobi

Üks Eduard Brindfeldti hobi – õppimine – selgus kohe jutuajamise alguses. Kuid neid on veelgi, just selliseid, mis mõnusat lõõgastust pakuvad, nagu kalal ja seenel käimine ning mesilaste pidamine. Tean, et ta ka maalib, kuid tema kabineti seintel pole ühtki kunstiteost. „Ma natuke olen üritanud vabal ajal loodust maalida, aga ei eksponeeri oma töid,“ teatab harrastuskunstnik. „Nagu luuletajad kirjutavad lauasahtlisse luuletusi, nii käib mul maalimine“. Pintsli võtab ta kätte maakodus, kus saab patareisid laadida. Seal tegevusest puudust pole, sest suurema osa ajast pühendab peremees mesilastele. Nendega tuleb olla tähelepanelik ja mõttega asja juures, sest hajevil olles võib mõnelt mesilinnult sutsaka saada.

Kui aga mõni õpilane on hajevil või hoopis endast väljas, siis on õpetajal varuks variandid: mõnele aitab, kui soovitada, et „täna on sul paras aeg koju minna“, mõnele piisab, kui õpetaja viskab väikse nalja – igale närvis või tasakaalutule noorele tuleb läheneda individuaalselt. Käske-keelde Brindfeldt ei jaga kodus ega ka koolis. Tema sõnavaras ei ole „tehke“, vaid „teeme“. Ta teab, et käskimine ei aita ega pane tegema seda, kes teha ei taha.

Meie jutuajamise lõpuks avaldab teenekas õpetaja oma elufilosoofia: „Mulle väga meeldib Martin Lutheri ütlus „Kui ma tean, et homme on maailma lõpp, siis ma täna istutan õunapuu“. Võib-olla peaksid inimesed oma elu elama selle põhimõtte järgi.“

Autor: Annika Poldre