Kui räägime tehnoloogiast, siis kelle probleemidest me vaikime?

Viimastel aastatel on saanud tavapäraseks rääkida sellest, kuidas tuua rohkem tüdrukuid IT-sse ja tehnoloogiavaldkonda. Kampaaniad, projektid ja sõnumid on selged ning järjekindlad. Mõte on iseenesest õige. Küsimus ei ole tüdrukute toetamise vastu olemises. Küsimus on selles, miks samal ajal ei räägita poisist, kelle jaoks koolis hakkamasaamine muutub iga aastaga raskemaks.

Poisid ei kao haridussüsteemist järsku. Nad ei lahku suure pauguga. Nad vajuvad vaikselt kõrvale. Algul kaob huvi, siis motivatsioon, lõpuks side kooliga. Õpetajad näevad seda iga päev. Klassiruumis, kus osa poisse on kohal, aga mitte päriselt kaasas. Avalikus arutelus see pilt aga peaaegu ei kajastu.

Statistika on ammu teada. Poisid katkestavad õpinguid sagedamini, nende õpitulemused on keskmiselt madalamad ning neil esineb rohkem kooliga toimetulekut mõjutavaid käitumis- ja kohanemisraskusi. Ometi ei teki nende ümber kampaaniaid ega suuri programme. Ilmselt seetõttu, et see teema ei ole mugav ega lihtsasti sõnastatav.

Tüdrukute tehnoloogiasse suunamine sobib hästi loosungisse. Seda on lihtne mõõta ja raporteerida. Poiste toetamine tähendab midagi muud. See tähendab küsimust, kas kooli töökorraldus sobib kõigile. See tähendab arutelu õppimisviiside, hindamise ja ootuste üle. See tähendab ka tunnistamist, et võrdsus ei tähenda kõigile ühtemoodi lähenemist.

Tänane kool on üha enam verbaalne, abstraktne ja istuv. Paljudele õppijatele see sobib. Paljudele poistele mitte. Kui sellele osutada, peetakse seda sageli vabanduste otsimiseks. Tegelikult on see kirjeldus reaalsusest. Kui süsteem eeldab ühte tüüpi õppijat, siis ei ole see neutraalne süsteem.

Sageli öeldakse, et poisid peaksid lihtsalt rohkem pingutama. See kõlab loogiliselt, kuni vaadata, kui palju pingutust on juba kulunud selleks, et lihtsalt kohal olla. Kui noor pingutab, aga ei näe tulemust, kaob motivatsioon kiiresti. See ei ole laiskus, vaid inimlik reaktsioon.

Kutseharidus võiks olla teadlik ja väärtustatud valik, mitte vaikiv suunamine. Praegu on see paljude poiste jaoks koht, kus nad saavad lõpuks kasutada oma praktilisi ja tehnilisi oskusi. Samas räägitakse sellest sageli kui teisest valikust. See vastuolu maksab hiljem kätte, sest just neid oskusi tööturg vajab.

Küsimus ei ole selles, kas tüdrukuid peaks tehnoloogias toetama. Peaks. Küsimus on selles, miks poiste raskusi peetakse vaikimisi normaalseks. Kui suur hulk noori ei sobitu õppimissüsteemi, ei ole see isiklik läbikukkumine. See on märk, et süsteem vajab muutmist.

Kui tahame tugevat haridust ja toimivat ühiskonda, peame rääkima mõlemast. Ilma vastandamiseta. Ilma siltideta. Ja enne, kui poiss on koolist lahkunud – mitte alles siis, kui temast on saanud statistiline rida.

---

Eduard Brindfeldt, PhD
haridusvaldkonna arendaja ja õpetaja